Vabaduse plats 1, Tallinn

ÕP JAAN TAMMSALU JUTLUS ESIMESEL ÜLESTÕUSMISPÜHAL

 

1Kr 15:1–11: „Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks. Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et Ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et Ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele, seejärel näitas Ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama; siis näitas Ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele. Aga kõige viimaks näitas Ta ennast ka minule – äbarikule. Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust. Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja Tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga. Olgu nüüd mina või nemad – nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks.“ Aamen.

Kristus on üles tõusnud! Tõesti, tõesti Ta on üles tõusnud! Jah, see on ülestõusmispühade vana ja vägev sõnum.

Ühes intervjuus küsiti minult, kas sel, sõja ja õuduste aastal tohib ikka rõõmsalt ülestõusmispühi tähistada. Loomulikult tohib. Eriti sellises ajas on see, et Jumala Poeg on ristil meie kõigi eest surnud selleks, et meie elada võiksime – elada igavesti imelises –, ainus lohutav, julgustav ja tõeliselt rõõmustav sõnum.

Surm on edasitee. See pole lõpp – kõikide võimaluste lõppemine. See on vaid lävepakk ja neile, kellelt võetakse elu, võib Jumal anda elu, mis jääb – jääb igavesti. Mis muu saaks veel lohutada, lootust anda? Kui tühine võib tunduda ülekohtune elu, kohutav surm, kui pole ülestõusmise usku!

On varakevad. Puid võib vaadata nii, et näed vaid oksi. Lehti lihtsalt veel ei ole, aga osal puudel on pungad. Ja sellest, mida oled varemgi näinud võid uskuda, et peagi on need raagus puud täis lehti ja paljudel puudel puhkevad isegi õied ja osa puid kannab kunagi ka vilju. Praegu võib seda vaid aimata, uskuda. Kunagi saame ehk näha. Ka selleks on vaja usku. Mõni näeb vaid ilma lehtede ja õiteta viljatuid raagus puid. Paljud ei näe. Paljudel on lootusrikas usk.

Nii on ka Kristuse ristisurma ja ülestõusmisega. Mõni näeb ristis üht kurba märki. Teine näeb plussmärki – elumärki. Meie piiratusele liidab Jumal oma piiramatu vägevuse, igavese imelise. Sellesse uskuja südamesse voolavad rahu ja rõõm. Hirm kaob. Usk ja usaldus jäävad ja kasvavad.

Sain hiljuti kirja meie koguduse juhatuse esimehelt. Ta kirjutas seal oma väikesest vahvast tütrest nii: „Sylvia sai teada, et on sünd, elu ja surm. Uuris seda kõike põhjalikult ja mitmenädalase järelemõtlemise peale ütles: „Kui mina kunagi väga vanaks saan ja ära suren, olen ma väga rahul vaatan taevast alla ja räägin lastega.“

Ellen Niit on kord kirjutanud luuletuse, milles ta meenutab ka Tallinna pommitamise koledust, kuid seal on read:

Linn lõõmab mustpunases leegis. Kuhu seal on sul tugeda?

Ei loe sõda, kui lapsel on keegi, kelle varju võib pugeda.

Kuidas on meiega? Kas meil on keegi, kelle varju võib pugeda? Millesse ja kui palju me usume? Kas mõtleme siinse lõppemise peale sarnaselt Sylviaga, sellele pisikese ristiinimesele, või tunneme isegi homsele mõeldes kõhedust või isegi hirmu?

Veel kord Ellen Niidu mõtted. Seekord sõbralik soovitus:

Jäägu sinu silmadesse lapse rõõmsat naeru;

Kuid et jõuda sadamasse, hoia kindlalt aeru.

Ja Artur Alliksaar jätkab:

Kes suudaks elada, kui poleks salalootust,

et kuhugile välja jõuab laev,

kus avameri põlgab tuima hootust,

et õndsuseks saab valu, võiduks vaev.

Ja luuletaja lisab:

Kui ööd ei oleks, ei me näeks siis tähti

ja meie maailm oleks pisk ja jäik.

Kas meie hoiame kindlalt aeru ja kas meil on salalootust, et kuhugile välja jõuab laev, või eksleme udustel meredel triivides, aina muretsedes, südamed täitumas hirmuga?

Kristuse ülestõusmine, Tõelise Jumala ja tõelise inimese surmast elluärkamine, on avanud igale Temasse uskujale võimaluse elada oma elu igas olukorras lootusrikkalt. Meie elupaadid ei pea enam elujõe kalda ääres või kaldamudas lühikese keti otsas loksuma ega ootama, kuni paadi põhja- või küljelauad pehkivad, vesi paati tungib ja paat sealsamas kalda ääres kaldamutta vajub. Meil ehk on salalootus, et kuhugile välja jõuab laev. Seal kaugel silmapiiri taga on rahu ja rõõmu sadam. Seal oodatakse meid. Seal saame kogeda armastust, mis jääb. Aga selleks, et sinna jõuda, tuleb uskuda ülestõusmise imet ja julgeda teele minna – meile määratud teele, eluteele. Peab olema julgust armastada ja armastust vastu võtta. Kalda ääres on loomulikult turvalisem, kuigi suure tormiga on ka paljud kaldaäärsed paadid pilbasteks lennanud. Lennata pilbasteks ja vajuda tükkidena kaldamutta paljude teiste paatide pilbaste kõrvale pole vist mõistlik. Selleks pole sa Loojalt seda elu kingituseks saanud.

Oled aeg-ajalt unistanud merest ja sellest, mis võib sind oodata seal kaugel silmapiiri taga. Oled unistanud, aga nendel hetkedel, kui unistus väga suureks muutus, hakkasid ehk kartma kõike seda, mis võib sind siis tabada, kui kaldast eemaldud ja elumerele sõuad. Hirm lämmatas unistuse. Mõtlesid, et ega siin kalda ääreski viga ei ole. Kõik nii tuttav ja tundub, et ka turvaline. Nii tundus, aga sa tead täna, kui palju torme oled sa ka kalda ääres üle elanud, kui paljudel kordadel on kõrged lained sind vastu kallast peksnud ja veega su paati täitnud. Kui mitu korda sa oled olnud uppumas. Aga teisedki olid – kõik need teised su lähedal, ka need, kes sulle väga lähedal, kes nii sageli sinu paadi külge vaikselt õhemaks hõõrusid ja tormis sulle väga valusaid hoope jagasid. Vahel vihastusid, ei saanud aru, miks nad nii teevad, aga siis taipasid, et nad ei saagi teisiti. Nende keti pikkus ja sinu kõrval olek ei andnud neile aeg-ajalt kuigipalju teistsuguseid võimalusi.

Kuid aeg-ajalt sa märkasid, kuidas mõni paat läks teele. Paadisolija muutus julgeks, tõstis purje ja lasi Jumala tuulel, Tema heal vaimul end kanda. Kadus kaugele silmapiiri taha. Mõni tuli ka tagasi. Jutustas hirmutavalt suurest merest ja tormidest. Julgus sai otsa. Paljud aga läksid ja sa ei tea, mis nendest sai. Äkki oligi nii, nagu see, kes merele kutsus, kord ütles: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad“ (1Kr 2:9). Äkki nad leidsidki selle sõnulkirjeldamatu imelise, jõudsid rahusadamasse, imelisse!

Kes suudaks elada, kui poleks salalootust,

et kuhugile välja jõuab laev,

kus avameri põlgab tuima hootust,

et õndsuseks saab valu, võiduks vaev.

Ja sa taipad, et ei suuda ilma selle salalootuseta tuimalt ja hootult elada. Tahad kaugeneda kaldast ja pärale jõuda, võita kõik hirmud ja kahtlused, tunda ka vaeva, kui see võidule viib.

Jumala Poeg elab ja meiegi võime elada – ka mina võin elada elamisväärset, elusamat elu. Milleks karta surma? See tuleb niikuinii. Kartma peaks seda, et jätad sulle antud elu elamata, merele jõudmata, loksud kartlikult kodusadamas kalda ääres, kuni pehkid ja vajud põhja.

Kristus on üles tõusnud! Tõesti, tõesti Ta on üles tõusnud ja meiegi saame seda – tõusta üles ja lennata Jumala armastuse hõlma. Kuid juba siin, selles elus, saame elada – mitte vaid olla, vaid elada elusamat elu. Julgeme armastada ja armastust vastu võtta, ütelda ja teha head, tunnistada oma vigu ja muutuda, paluda andeks ja andestada. Saame seada oma elumaja asjad korda ja elada ja jäädagi elama. Surm on vaid lävepakk elust ellu. Sellest ei pääse keegi, aga on suur vahe, kas hirmunult lävepakule mõeldes mitte julgeda edasi astuda ja elu igavesti elamata jätta või olla see, kellel on salalootus, et kuhugile välja jõuab laev.

Kristlus on imeline usund – tulvil lootust. Selles on vägev sõnum rahust ja rõõmust, mille võime leida ja mida meilt mitte keegi ei saa võtta. See on sõnum Kõigeväelise Jumala hämmastavast armastusest ja hoolitsusest oma loodu – iga inimlapse – vastu. Kristuse ristisurm ja ülestõusmine on ristiusu kese. Sellesse uskudes kaob hirm, lootusetus. Olenemata olukorrast, ajast, milles elame, võib sõnum Jumala Poja ristisurmast ja ülestõusmisest meid hoida lootusrikastena, hoiab meid eluteerajal, mil me ei kaota inimlikkust, jumalanäolisust.

Paljud diktaatorid on teadnud, et rahva hävitamiseks on vaja hävitada nende usk, sest kui inimesed kaotavad usu igavesse ellu ja sellesse, et neil tuleb kord Kõigeväelise Jumala ees aru anda sellest, mida nad on neile antud eluga teinud. Kui usk ei ole enam see liim, mis rahvast ühendab, on omaette hoidvaid, tülis olevaid ja ükskõikseid, surma kartvaid materjaliste kerge allutada, orjastada, oma pilli järgi tantsima panna.

Apostel Paulus, kes pühendab kirjas korintlastele õige mitu peatükki kõikvõimalikele koguduse- ja inimeste isikliku elu küsimustele, näitab nii oma kirja alguses kui lõpus, mis on olulisim, ilma milleta oleks kõik muu mõttetu ja tühine: selleks peaasjaks on sõna Kristuse ristist ja ülestõusmisest.

Paulus toob esile neli olulist punkti: Kristus on surnud, maha maetud, üles tõusnud ja omadele ilmunud. Ta suri meie pattude eest, s.t selleks, et meid lunastada, et meid Jumalaga lepitada. Ta suri tõeliselt ja täielikult – sellest tunnistab Tema matmine. Ta tõusis surnuist üles, sest Ta on tõeline inimene ja tõeline Jumal ning surmal ei olnud meelevalda Teda kinni hoida. Ning Ta näitas ennast pärast ülestõusmist omadele, et mitte kellelgi ei oleks kahtlust ei Tema jumalikkuses ega Tema ristiohvri ja ülestõusmise päästvas väes.

Paulus räägib ka sellest, et lisaks paljudele teistele ilmus Kristus temalegi – kui viimasele kõigist, kui täiesti tühisele ja vääritule. Sellega kingib Paulus meile ühelt poolt imelise julgustuse ja lootuse ning teiselt poolt ka vajaliku eeskuju.

Võime igal ajal olla julged ja lootusrikkad, sest kui Kristus ilmutab ennast ja oma päästetahet juba tollele „äbarikule“, kelleks Paulus ennast nimetab, koguduse tagakiusajale, kõige viletsamale ja nõdremale, siis võime uskuda, et Ta ei põlga ära mitte kedagi meie hulgast, kui vaid oleme valmis oma nõtrust tunnistama ja ennast Tema armu hoolde usaldama. See nõuab aga Pauluse eeskuju järgimist ka selles, et me tõepoolest teame ja oleme valmis elama nii, et „võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist“. Teades ja ka teistele kuulutades, et kogu meie lootuse ja päästekindluse aluseks on üksnes seesama Jumala arm, mis on saanud teoks ja ilmunud Kristuse ristis ja ülestõusmises.

Vaadake vaid, milline säravilus päikeseline kevadpäev on selle sõja-aasta ülestõusmispühadeks kingitud. Usun, et Kõigeväeline Jumal tahab, et tõstaksime oma pilgud üles, annab meile märku sellest, et Tema Poja ülestõusmise ime on igal ajal ja igas olukorras meie kõikide lootus.

Kristus on üles tõusnud! Tõesti, tõesti Ta on üles tõusnud! Halleluuja! Jah, see on ülestõusmispühade vägev, elumuutev sõnum.

Aamen.

 

 

Kalender

E T K N R L P
3
6
7
13
14
17
20
21
24
27
31