Vabaduse plats 1, Tallinn

Koguduse lood

KÜLLI SOOMETS: „KIRIK ON MU OMAKS VÕTNUD JA MINA KIRIKU KA“

Oma loo räägib kirikuteenija KÜLLI SOOMETS.

LAPSEPÕLV MÄNNIMETSAS

„Ma olen metsainimene, ma elasin Nõmmel ja kogu lapsepõlv mööduski sealses männimetsas.

Me elasime Nõmme suvekodus – nagu vanasti linnainimesed käisid seal suvitamas, ehitasid omale ilusad klaasverandadega majad. Need olid külmad majad, sest olid vaid suvitamiseks mõeldud. Meil oli seal kaks tuba, kus me elasime viiekesi: mina sündisin pärast sõda – segaduste ajal, keegi ei saanud arugi, kui ma äkki ka siin olemas olin –, aga mul on ka vanem õde ja vanem vend. Meie kodu asus Õie tänaval ja koolis mind pärast kutsutigi Õie tänava Õiekeseks.

Mu isa Aksel Vaik oli Eesti ajal ajakirjanik. Kui venelased tulid, siis ta mobiliseeriti sõtta. Ta ei olnud küll päris rindel, vaid tööpataljonis, kuna tal olid väga tugevad prillid. Sealne võrdus peaaegu nagu vangilaagriga – kohutav!

Aga ta tuli ikkagi tagasi. Enne sõda olid nad emaga elanud kesklinnas, neil oli Toompuiesteel väga ilus kodu. See lõhuti pommitamises ja seejuures hävisid ka kõik mälestusasjad – oma isa nooruspõlvest ei ole mul mitte midagi alles. Ema tuli Valgast ja tema emalt on tulnud üht-teist, mis on siiani alles jäänud.

Nii et kõik oli purunenud, elu sassis. Siis isa leidis Nõmmel väikse maja, kus elada, ja arvas, et see on ajutine. Aga ema tuli ka Valgast, kuhu ta sõjaajal oli jälle läinud, tagasi (vahepeal oli ta isegi välismaal elanud) ja siis me seal elasime. Isa tõesti arvas, et see on väga ajutine, aga ei olnud midagi, tema elas kuni oma elu lõpuni seal.

Meie kolmas tuba oli hoov: Mustamäe mets, Pääsküla raba. Ma nüüd elan ka Mustamäel, nii et kogu elu olen olnud sellega seotud. Iga puu ja mäenõlv on mul nii pealuu sees, sest me muudkui käisime Mustamäel: läksime aga jälle hulkuma, mängisime indiaanimänge, luurekat, pärast punaseid ja valgeid roose Astrid Lindgreni „Detektiiv Kalle Blomkvisti“ järgi. Me tegime tipi taga („tipp“ on praeguse Tallinna Tehnikaülikooli rahvapärane nimetus – toim.) liivamägedes tuld, kuigi otseselt ei tohtinud ka siis metsas seda teha. Küpsetasime seal kartuleid jm. Vaat selline elu oli kogu aeg väljas.

Vanaka nõlva juures sõitsin ma tavalist suuska ja kadestasin alati neid, kes sõitsid seal slaalomit. Tuuli ja Meeli Truu olid sel ajal suured slaalomisõitjad. Aga meil ei olnud materiaalseid võimalusi, varustus oli kallis.

Oli selline tava, et kui sa pole Vanaka nõlvast alla lasknud, olid sa nõrguke, ei olnud tegija. Siis ma mäletan, kuidas ma ükskord seisin seal nõlval tükk-tükk aega, juba külmetasin, enne kui alla sõitsin. Seal olid toredad suusarajad ka, nüüd on see mägi nii ära kelgutatud ja nühitud ja seal all on padrik – aga siis oli ilus ja korras.

Üldse suusatati siis palju. Pühapäeval oli terve Nõmme rong täis suusatajaid, kes tulid, suusad käes, ja läksid Mustamäe poole või astusid Hiiul maha. Pühapäeval ma vahel isegi ei tahtnud suusatada, sest nii palju rahvast oli. Mu ees oli minust kuus aastat vanem vend, tema drillis mind, kasvatas. Ta hoidis mind väga. Õpetas, kuidas õigesti laskuda. Vahel oma sõpradega nad trikitasid ka: ei ole seal hüpekat, ei ole kurvi – aga ikkagi oli. Siis ma lendasin seal ja neil oli palju lõbu. Ma pillisin siis – tüdrukud alati pillivad. Ta karastas mind.

Ta õpetas mind ka kabet ja malet mängima. Kui ma hakkasin kaotama, lõin kõik nupud segamini. Siis ta tuli ja tutistas ja ütles: „Sa pead oskama ka kaotada!“ See on elus väga tähtis. Nüüd ma olen oma lastelastele needsamad sõnad peale lugenud, kui nad kaotusvalus teise tuppa tormavad.

Sporditegemine oli Nõmme lastel eluviis, sellest ei räägitudki. Lihtsalt suusatati, kelgutati. Kõik üle aia ja puu otsa ronimised. Kui ma pärast käisin linnakoolis ja tegime tüdrukutega poppi ja pidime üle kooliaia ronima, sest tahtsime Stromka randa (Stroomi rand – toim.) minna, siis mõni ei saanud üle aia. See tundus nii absurdne – kuidas te ei saa ronida?!“

LASTEAIAKS KÕLBMATU

„Mu isa töötas siis Ajalehtede Kirjastuses, ta oli seal direktor. Aga ühel hetkel avastati, et ta ei ole parteis. Kästi parteisse astuda, aga isa ei olnud nõus. Ta ütles, et ta saab kogu oma tööga ka ilma nende paberiteta hakkama. Aga ju ta siis midagi krõbedat ka ütles, nii et ta lasti sealt lahti, öeldi, et Aksel Vaik ootab valget laeva. Siis ta ei saanud enam kirjastussüsteemi tööle minna. Eks see muserdas teda, tal tekkis lohutuseks alkohol. Aga ta tegi ikkagi tööd ja igal pool, kus ta tööl oli, tegi ta seda hästi ja teda edutati.

Isa oli mul sõnakas, direktori tüüpi, aga õiglane mees – ega ta muidu sealt kirjastusest minema tulnud, kuna ei tahtnud parteisse minna. Ma olen tagantjärele mõelnud, et hea, et ta sealt ära tuli – seda jama, mis lehes kirjutati, ei oleks ta üle elanud, ta oli ikkagi Vabas Maas töötanud Eesti ajal.

Ma elasin Nõmmel algul vaid kaks aastat. Ema pidi minema tööle ja kaheaastaselt pidin mina minema lastesõime, see asus Nõmme ja Hiiu vahel Metsa tänaval. Aga ma ei olnud nõus seal käima. Tol ajal ei olnud nii, et viiakse laps üheks-kaheks tunniks ja tullakse järele. Ma olin seal nutnud ja skandaali teinud, istunud aknal ja oodanud, millal mulle järele tullakse, teistega ei mänginud.

Hommikuti öeldi mulle, et me läheme jalutama. Ma olingi nõus siis vennaga minema. Tehti hästi pikk tiir, et ma ei tunneks lastesõime kohta ära. Aga niipea, kui kaugelt nägin, hakkasin karjuma, nii et terve tänav kajas. Sõimes öeldi, et see ei ole lasteaialaps, viige ta siit minema. Kõik.“

RISTIINIMESEKS VALGAS

„Siis ei teatud, mida minuga peale hakata: ema tööl, isa tööl ja rahakitsikus. Aga mu vanaema elas Valgas ja võttis mu enda juurde. Ta oli juba üle seitsmekümne. Me elasime kahekesi baraki tüüpi majas pisikeses kööktoas, tänava poole oli aken.

Vanaema oli see, kes tõi mu ellu Jumala. Vanaema oli usklik ja käis ühes väikeses palvemajas. Alati olin ma tal igal pool kaasas, olime Valga linnas kohe tuntud paar. Ma mäletan, et palvemajas oli mul metsikult igav, sest pidin rahulikult istuma. Siis ma näksisin seal küpsiseid. Vahel lubas vanaema minna mul siis õue. Ma arvan, et see oli õigeusu palvemaja, sest oli väga väike. Aga kella ikka löödi.

Vanaema jaoks oli suur probleem, et ma ei olnud ristitud, kuigi ise juba suur tüdruk. Siis ta lasi mind seal Valgas ristida. See on nii tore, et kui me käisime seal temaga saunas, siis ta ütles: „Pese täna hoolikalt, homme ristime su.“ Siis olin ma ühele tädile kuulutanud, et me läheme homme ristima, ja see oli imestanud: „Kuidas?! Nii vana! Nii suur laps ja ristimata!“ Siis vanaema vastas: „Ah, ära kuula, mis laps räägib.“

Kodus vanaema ikka rääkis mulle Jumalast. Ma teadsin, kuidas Ta mind kaitseb. Teadsin ka, et ei tohi kurja teha, sest siis Jumal karistab – karistamine oli vanaemal tihti jututeemaks. Aga seda rääkis ta ka, et inglid kaitsevad, nad asuvad igaühel vasaku õla juures. Nüüd, kui mul on midagi juhtunud ja olen ohtlikust olukorrast pääsenud (neid olukordi on igal inimesel), siis ma ikka patsutan vasakule õlale: „Tublid olete!“

Õppisin vanaema juures igasuguseid kombeid. Kui toidulauast tõusin, siis panin alati käed rinna peale risti ja tegin kniksu.

Seal ma elasin üle aasta. Ema käis väga harva vaatamas, sest see oli kaugel ja inimesed laupäeviti töötasid pärast sõda. Vanaema tahtis mind seal siis lasteaeda panna, ma olin juba teise rühma kirja pandud – vene rühma. Miks vene rühma? Sellepärast, et ta leidis, et keeled on nii tähtsad. Tema enda kodukeeled olid saksa ja läti keel, ta isa oli lätlane, ema sakslane. Tsaariajal tönkas ta natuke ka vene keelt. Eesti keel oli nii ja naa.

Kui ta noore tüdrukuna oli läinud Peterburi guvernandiks ühte kunstnike peresse, siis ta elas seal kümme aastat. Leidis omale mehe ja mu ema sündis seal. Sellepärast ta leidiski, et keel on nii tähtis – ja kui lihtsalt see tuleb, kui sa lähed lapsena kuhugi kollektiivi.

Kuid kui ma olin juba poolteist aastat Valgas vanaema juures elanud, siis oli arst emale kirjutanud või helistanud, et parem, kui tüdruk ikka saaks oma vanemate juures elada.

Siis, kui mind Valgast ära viidi, ütles vanaema emale: „Ma ikka ootasin, et sa tuled mind vahel vaatama, aga seekord oleks parem, kui sa poleks tulnud.“ Ta nii väga hoidis mind.“

TAGASI TALLINNAS

„Kui ma tulin Tallinnasse tagasi, siis oli isa mul Balti jaamas vastas. Ma tulin üksi, keegi tuttav vagunisaatja käis mind vahepeal lihtsalt vaatamas. Rong tuli õhtul välja ja sõitis öö otsa. Siis ma olin hommikul Balti jaamas isa süles istunud ja küsinud: „Kas sul ka latsekesi om?“ Isa ütles: „Sina oledki mu latseke.“

Kodus ikka räägiti, kuidas ma olin olnud kõige viisakam laps pärast seda, kui ma vanaema juurest tulin. Ma ikka kaua aega tänasin, käed risti, ja kui läksin magama, siis andsin vanematele põsele musi. Kui enam seda ei teinud, siis isa ütles: „Külli on suureks kasvanud.“

Tallinnas mind ikkagi pandi lasteaeda – eesti lasteaeda. Ega mulle seal ei meeldinud, jooksin ära – ma olin natuke problemaatiline. Aga varsti pandi mind vene rühma ja ma õppisin vene keele nii selgeks! Ma mäletan, kuidas me istusime siis emaga köögis ja õppisime laulu „В лесу родилась ёлочка, в лесу она росла“. Kui ma pärast koolis käisin, siis vist kolmandas klassis algasid vene keele tunnid. Õpetajad arvasid, et mu vanemad on venelased – sest ma nii hästi rääkisin vene keelt. Nii et see oli mul suureks plussiks.“

KOOLIS

„Kaks esimest aastat käisin ma 28. Koolis Hiiu jaama juures, aga kuna seal läks kolmas klass õhtusesse vahetusse, siis isa seda ei tahtnud – et pole mingit kontrolli ja võib-olla ma siis magan pool päeva. Isa oli meil see, kelle sõna peres maksis. Ta oli tark mees.

Sügisel me läksime teist kooli otsima. Mina olin isal käekõrval ja temal oli lai kaabu peas. Vihma sadas. Käisime paljud Nõmme koolid läbi, aga ei saanud kuhugi: kus olid klassid täis ja kus ka õhtupoolsed vahetused. Viimaks üks pisikene, 28. Kooli filiaal asus seal, kus praegu on Nõmme Muusikakool. Seal oli neli klassi ja ma läksin sinna, nad olid nõus mu kolmandasse klassi vastu võtma. Mõne aja pärast rajati Nõmmele uus 34. Kool, kuhu meie väike kool ümber paigutati. Nüüd on see tuntud kui Nõmme Põhikool, vägeva juurdeehitisega, kus asub ka Nõmme raamatukogu.

Meie kodus loeti hästi palju. Kõigepealt oli sari „Seiklusjutte maalt ja merelt“, siis „Suuri sõnameisterid“, „Maailm ja mõnda“. Meil olid kodus kõik lugejad. Esmaõigus oli emal. Õhtuti ta istus tugitoolis, raamat põlvede peal, kuni jäi magama. Siis sai raamatut ta sülest võetud. Või kui oli õe või venna lugemisjärg ja mu koolisttuleku ajal neid ei olnud, siis ma nuhkisin, kuhu raamat oli ära peidetud, ja ruttu-ruttu lugesin. Vahel vedasin raamatu kooli kaasa. Põnevad olid! Ma nii mäletan, kuidas Hector Malot' „Perekonnata“ juures sai löristatud nutta, samuti Ferenc Molnári „Pál-tänava poistes“. Koolis ka lugesin, raamat süles, ja jälle kirjutati märkus: „Loeb tunni ajal.“ Isa tuli kooli ja küsis: „Mis? Kas ma pean tulema kooli ja tal raamatu kinni panema tunni ajal? Võib-olla tal on igav koolis?“

(Kuid loen ma siiamaani, kuigi nüüd on silmadega probleeme. Viimati lugesin Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetust. Ostsin Tartu Ülikooli teoloogi Meelis Friedenthali raamatu „Mesilased“ – see ilmus aastaid tagasi ja on hästi huvitav. Ostsin ka August Gailiti eluloo, paks raamat, pildid sees – jällegi väga huvitav.)

Keskkoolis olin ma Mulla tänaval, 46. Keskkoolis. Seal oli uhke ja moodne uus koolimaja, värvilised fassaadid, ujula. Paljud tüdrukud läksid sinna. Hakkasin õppima joonestusklassis, kuigi ma tahtsin meditsiini õppida – aga hiljem elus jõudsin ka selleni. Mu õde oli lõpetanud ehitustehnikumi – tol ajal oli see väga kõva sõna – ja töötas Tööstusprojektis projekteerijana. Ta rääkis mulle, et valiksin ikka joonestamise, see on puhas töö, valge paberi taga istud ja tõmbad jooni. (Tol ajal olid keskkoolis erialad: kas õmblemine või kaubandus või meditsiin.) Nii et läksingi sinna.“

HARIDUSEVALIK

„Kui ma keskkooli lõpetasin, siis läksin TPI-sse (praegune Tallinna Tehnikaülikool – toim.) õppima ehitusteaduskonda. Algul olin ma kõhklustes, kas minna majandusse – see läks just siis väga moodi. Aga isa oli seda meelt, et õpiksin sellist ala, millega ma saan iga riigikorra ajal tööd ja leiba leida. Tema ei pidanud sellest Vene majandusest ühti. Kuna ta ise oli kirjastuses töötanud, siis ta väga tahtis, et ma läheksin õppima polügraafiat, ta oli mulle isegi koha välja rääkinud Moskvasse – et see on ala, kus alati on tööd ja leiba, lehti ja ajakirju trükitakse ikka.

Aga ei, kui ma keskkooli lõpetasin, siis mulle meeldis joonestamine, õde oli mu välja drillinud, kõik pliiatsid olid teravad, paber puhas, joonlauad korras. Kui õde kodus projekti tegi, siis ma olin ikka ninapidi juures – ükskord ajasin isegi tušipudeli ümber, pärast olid joonestuslaua peal suured lärakad.

Minu erialaks sai TPI-s n-ö santehnika – veevarustus ja kanalisatsioon. Hästi moes oli siis õppida konstruktsioone, see tundus nii glamuurne: arhitektid ja konstruktorid olid nagu natuke klass kõrgemad. Aga õde ütles, et neid on nii palju nagu kirjusid koeri, kuid santehnikutest on alati puudus.

Nii et ma jõudsingi TPI-sse ja ka lõpetasin selle, mitte ei läinud Moskvasse – ma pelgasin sinna minna.

Meil oli väike grupp: alguses 20 inimest, aga pärast hakkasid tudengid sealt pudenema ja meid lõpetas vist 13.

Ülikooliaeg oli tore. Meil oli kursuse juhendaja Kaido Hääl, tema lapsed on nüüd suured ärimehed Heiti ja Marti Hääl. Kaidol me olime esimene grupp, kellel ta oli kursuse juhendaja. Aga meil oli ka niisuguseid, kes olid rohkem kunstist huvitatud ja mõtlesid, et ah, jätavad pooleli. Ja minulgi vahel tekkis mõte, et ah, ei tea, läheks ikka meditsiini õppima. Siis Kaido oskas meid nii ilusti hoida ja ikka veenda, et õppige ja lõpetage. Kui mõnel oli dekanaadiga vastuolusid, siis ta silus neid.

Kui me lõpetasime, kinkisime Kaido Häälele ilusa klaasi, kuhu oli peale kirjutatud: „Armastatuimale õppejõule“, ja siis kõigi meie nimed. Me siiamaani suhtleme oma kursusega ja meil on ühised kokkusaamised ja sünnipäevad. Paraku on sealt üksjagu inimesi lahkunud, eelmisel aastalgi kaks „noormeest“ läksid. Esimene, kes lahkus, oli Heljo Männi poeg Tom ... Ja nüüd on meid vist alles ainult kuus. Mu kooliõdedega me oleme nüüd jälle „vabad tüdrukud“ – nagu noorest peast. Nüüd, kui me oleme üksi jäänud, käime koos näitustel ja kontsertidel ja hoiame kokku – on tekkinud niisugune tore tiim. Ühel meist on auto ja tema veab meid aeg-ajalt ka loodusesse.

Kooliajal ma käisin ka kogu aeg malevas, ma olin niisugune, et pidin kogu aeg midagi tegema. Kuna elu ei olnud mul lihtne olnud, siis ma vaatasin, et pean ise pusima, et hakkama saada. Kolm aastat olin siin Eestimaal malevas ja neljanda aasta Poolas.“

PROJEKTEERIJANA KOMMUNAALPROJEKTIS

„Siis, kui ma olin ülikooli lõpetanud, töötasin ma mitukümmend aastat Kommunaalprojektis projekteerijana. See oli Laial tänaval, kohe Linnateatri kõrval, teisel pool olid restauraatorid. See oli väga huvitav töökoht, tänava poolt paistab ainult fassaad, aga sissepoole läksid keerulised koridorid ja kõrgematelt korrustelt paistsid ilusad vanalinna vaated.

Mul olid väga toredad töökaaslased ja projekteerimine mulle väga meeldis – kuigi see oli omamoodi raske. Meil ei olnud korda, et kell 8 tööle ja 17 minema, vaid just nii, kuidas jõudsid. Vahel olid ka kauem. See oli loominguline. Kui lapsed jäid haigeks, siis olid nendega kodus ja läksid kas õhtuti või nädalavahetusel tööle. Direktor ütles: „Kord on siis majas, kui töö läheb õigel ajal majast välja.“ Ainult tähtaegadest tuli kinni hoida, teisi ei saanud alt vedada.

Ükskord sattusin naistehaiglasse, töö jäi pooleli, olin seda just lõpetama asunud. Siis ma palusin arstilt, kas ma ikka ei saaks seda lõpetada, mu mees tooks joonised. Arst lubas, et jaa, võin teha. Siis ma seal palatis aknalaua peal võtsin materjalikulu välja ja kirjutasin, lõpetasin projekti, jooniserullid olid sealsamas. Üks naine küsis: „Vabandage, kas te olete teaduslik töötaja?“ Kaugeltki mitte!

Meil oli Kommunaalprojektis kultuurilembeline kammerkoor ja hästi palju tehti ka sporti, me käisime Otepääl, meil olid ühe kohaliku maatädi juures üüritud toad tema talus – kuus kilomeetrit Otepäält eemal. Siis me tegime seal ka pööningu ja ehitasime tädi Linda väikese suitsusauna kõrvale tänapäevasema sauna. Igal nädalavahetusel käidi Otepääl – osakondade kaupa. Võtsid oma mehe ja lapsed kaasa, toiduained olid ka ühes. Juba reedel mindi ja pühapäevaõhtul tagasi.

Ma olen väga tänulik nii ülikooliaja kui Kommunaalprojekti aastate eest.“

GRAAFIKAKOGU HAKKAS SUURENEMA

„Siis, kui kunstis hakkasid ilma tegema Aili Vint ja teised ja tekkis uus koolkond, siis sai Kunstihoones kevad- ja sügisnäitustel väga palju käidud. Ma hakkasin graafikat ostma, see oli taskukohane, maale ma ei jaksanud muretseda. Kunstihoone all oli galerii ja seal müüdi neid. Mu esimene ost oli Tõnis Vindi suur graafiline leht. Me tegime Kommunaalprojektis musta kassat, igaüks pani viis rubla – osales seitse-kaheksa inimest – ja keegi sai siis korraga täissumma. Ma mäletan, et mul oli seal 60 rubla (palk oli vist sama suur) ja Tõnis Vindi graafiline leht maksis 55 rubla – selle ma olen nüüd tütrele andnud, üks naine istub seal poolpaljalt. Ostsin ka Mare Vindi töid. Silvi Liivat on mul üksjagu, aga nüüd ma olen neid juba ka ära andnud, lastele laiali jaganud.

Mare Vindi „Linnud“ on nüüd nii hinnas. Need on juba ära pleekinud, ma peaksin neid uuendama, panema uue paspartuu – need on nüüd lausa rariteedid.

Kui Marju Mutsu suri, siis ma sain kunstigaleriist osta ka ühe ta pildi.

Nii et siis ma kogusin kunsti.“

HING HELISEB MARATONIDELE MÕELDES KAASA

„Suusatamine oli väga populaarne, me käisime maratoni sõitmas – terve suure bussitäiega. Mõni sõitis neli tundi, mõni üheksa – kõik oodati ära. Mina läbisin maratoni umbes kuue tunniga. Ma käisin neljal täispikal maratonil, mitte rohkem, sest siis tulid vihmaperioodid ja aastad jäid vahele.

Aga pärast, kui siin uuel Eesti ajal maratonid jälle populaarseks läksid ja neid hakati uuesti korraldama, siis ma algul neil ei käinud, sest tehti kord, et vabastiilis ei saa sõita, üksnes klassikat. See oli sellepärast, et seal suusatas nii palju rahvast, üle kümne tuhande. Mu klassikavarustus oli unaruses, suusatasin uisustiilis: lühikesed suusad, pikad kepid. Aga ma ikkagi tahtsin veel maratoni sõita ja siis mu poeg kinkis mulle uue varustuse: pikad suusad, väiksemad kepid. Hakkasin klassikalist sõitma, ma oskasin seda, sest lapsepõlves me olime nii üht kui teist suusatanud.

Ma olen ka neli lühemat maratoni sõitnud. See oli 31 kilomeetrit pikk. See on mulle nii meeldinud! Kõik need laskumised ja mäed – kui ma selle peale mõtlen või üldse suusavõistlusi vaatan, siis alati hing heliseb kaasa.

Ma ei ole küll nii fanatt, et kuskil Soomes Finlandia-hiihtol käia, ei-ei. Ma olin ligi 70-aastane, kui mul siin viimased lühimaratonid olid. Aga kolm-neli aastat tagasi kukkusin ma mõlemad käeluud katki, kui käisin Hispaanias mägedes. Pärast seda, kui need said parandatud, ei ole ma enam julgenud suuri mägesid sõita – osa laskumisi on ikka päris vinged. Mul on sellest hästi kahju. Ühel aastal isegi mõtlesin, et ma lähen ega räägi lastele – nad ei oleks mind lasknud. Aga siis lõin ikkagi käega, sest oli väga libe ja jäine talv, ning kuulsingi, et paljud olid kukkunud.

See oli minu hobi.“

BALLETT JA VÕIMLEMINE

„Teine hobi oli mul veel. Lapsena käisin ma Nurme tänaval Nõmme pioneeride majas balletti tantsimas. Tantsisin kolm aastat, aga pärast ema pani mind võimlema, käisin sportlikku võimlemist tegemas. Rootsi-Mihkli kirik oli omal ajal raskejõustiku maja. Selles olid poksijad, maadlejad ja ka sportlikud võimlejad. Ma tegin seda aastaid, aga siis kasvasin väga pikaks ja lõpuks jäi see pooleli. Naisvõimlemist ma olen väikeste vahedega eluaeg teinud. Nüüd käin pensionäride rühmas Mustamäel, seal on kõiksuguseid, küll 80-aastaseid ja nooremaid ja vanemaid. Aga mulle lihtsalt meeldib! Ma tean, et kodus ma ei viitsiks niimoodi vehkida.

Mulle meeldib ballett, olen suur balletifriik. Kõik Estonia balletietendused olen ära vaadanud. Vanasti käisin mitu korda, aga nüüd on piletid nii kallid. Vanemuises olen ka palju käinud. See oli vahepeal palju tugevam kui Estonia ja mulle väga meeldis. Aga siis, kui Edurid tulid ja Toomas Edur oli ballettmeister, siis ta tõi Inglismaalt häid tantsijaid ka Estoniasse.

Ma ei saa ütelda, mis on mu lemmikballett, paljud meeldivad. Nüüd ma lähen Adolf Adami „Korsaari“ vaatama, esietendus just alles oli. Muidugi öeldakse, et „Luikede järv“, „Uinuv kaunitar“ ja kõik „Giselle'id“ ... Aga pärast, kui Mai Murdmaa hakkas lavastama modernballetti, „Tütarlaps mustas“ ja kõike muud, siis maailm avardus. Oi, ma mäletan, kuidas ma kandsin Tiit Härmi pilti rahakoti vahel – jajaa! Nüüd ta ainult lavastab.

Vanemuises üks tšehh lavastas „Luikede järve“. Nii huvitav versioon! Hoopis teistmoodi kui klassikaline. Mulle meeldib ka modern, sest ainult klassikaline tahab vahelduseks teist ka.“

SEE TÖÖ EI OLE KUI PARFÜÜMIPOES

„1990. aastatel, kui tuli uus Eesti Vabariik, siis hakati väga vähe ehitama, tekkis majanduslangus. Kõik sellised suured ja võimsad projekteerimisasutused nagu Kommunaalprojekt, Eesti Projekt hakkasid lagunema, jäid vaid pisikesed osakonnad, tööd ei olnud. Nii mõnigi minu töökaaslastest läks hoopis rahavahetuspunkti tööle. Isegi koristajakohad muutusid defitsiitseks. See oli 1990-ndatel tõesti nii.

Mu töökaaslane ütles siis, et tema oli lugenud, et Pelgulinna haigla juures organiseeritakse põetajate kursusi. Ta teadis, et mul on hästi suur huvi meditsiini vastu, kirjandust lugesin arstidest; ma olen alati arste kaitsnud, ma pole kunagi öelnud, et nad teevad valesti või praaki. Uurisime välja, et jaa, esmakordselt Eestis ongi niisugused kursused. Nad võtsid snitti väljamaalt, seal olid arsti ja õe kõrval põetajad.

Kursused kestsid Pelgulinna haigla juures kümme kuud. Seal olid meil paar korda nädalas loengud. Ma lõpetasin need kursused. Seal alustas üle 30 inimese, aga ma mäletan, et esimesel loengul ütles üks kirurg, et ärge arvake, et kui te tulete siia, siis see töö oleks kui parfüümipoes – see ei ole, siin on kõike: raskusi ja halvad lõhnad ja haavad. Et mõelge ikka. Kohe pudenes kümmekond inimest ära. Pudenes ka edasi. Meil olid anatoomialoengud ja haigustest loengud. Siis me käisime mööda haiglaid, näiteks nakkushaiglas nägin ma vist Eesti esimest aidsihaiget – läbi klaasi. Sünnituse juures olen olnud; Meremeeste haigla opisaalis; Kiirabihaigla traumatoloogia osakonnas.

Ma lõpetasin need kursused. Meid oli vist 12 inimest, kes üldse lõpetasid. Lõpuks kogu see eriala läks medkooli alla, põetajad õppisid seal sedasama. Aga tookord oli see uudne asi, nad ainult proovisid.

Ma tegin sel ajal hästi pisikesi tööjupikesi Kommunaalprojektis. Kui ma käisin praktikal Meremeeste haiglas opiplokis ja olin ainukene, kes tahtis minna opisaali – ma tahtsin vaadata, mis seal toimub –, siis operatsioonisaali juhataja nägi, et ma olen erksam kuju, ja pärast helistas, kas ma ei tahaks tööle tulla. Võeti just raskesse plokki, intensiivravipalatisse, kuhu viidi inimesi pärast operatsiooni. Muidugi tulen! (Ma ju ei teadnud, kuhu sattusin.) Proovin vähemalt! Ma olen üldse igasuguste asjade proovija. Aga allaandja ka ei ole.

Kui ma esimest korda haiglaukse lahti tõmbasin ja sisse läksin, siis mõtlesin, kuhu ma küll olen sattunud. Kohe anti rohelised haiglariided selga ja läksin intensiivravipalatisse. Sinna tuuakse haiged otse opisaalist. Ühe päeva olin ära, st 12 tundi, siis mõtlesin, et ma vist helistan arstile, et mina enam ei lähe, see on liiga teine maailm. Aga siis mõtlesin, et ei, nii ruttu ei saa alla anda. Läksin veel ja siis olin veel – algul vaid 12 tundi korraga, aga siis tehti nii, et tuli olla 24 tundi järjest. Õudne, kui sa sealt tulid! Hommikul said välja, siis maailm kõikus. Aga lõpuks ma töötasin seal neli ja pool aastat.

Kommunaalprojektis olin ma põhitöökohaga tööl, aga seal vaid lepinguga, kuigi töötasin ka seal 100%, täismahus.“

SÕBRAD ON ELUS VÄGA TÄHTSAD

„Siis hakkas jälle projekteerimistööd tulema, ehitus elavnes, ja mu tuttavad kutsusid mind tagasi. Eks ka palk oli haiglas üsna nadi, võrreldes projekteerimisega. Algul ma ei raatsinud ära tulla. Siis ma tegin öövalveid ja käisin ka projekteerimas. Aga vahel läksin otse öövalvest projekteerima, siis meil hakkas väga palju tööd olema ja otsiti eriti just santehnikuid, neid oli vähe. Töötasin ühes kohas ja teises ja siis me pereelu hakkas murenema ja lõpuks me läksimegi mehega lahku – kahjuks. Me olime 23 aastat abielus, tagantjärele ma mõtlen, et meil oli tõsiselt ilus elu, ma olen nii tänulik selle eest.

Siis tekkis raske periood elus. Ema suri traagiliselt, samuti vennanaine. Ma ise jäin väga raskelt haigeks. Mõtlesin, et kuidas ma küll kõigest sellest välja saan selle ühe kolmveerandi aasta jooksul ... Aga ma ütlen elus alati – mind aitasid sõbrad. See on niivõrd tähtis! Nad tulid mu juurde – isegi need, kes olid kaugemaks jäänud. Üks toetas ja teine ja ma sain jälle jalule.

Saime ühe vana koolikaaslasega kokku ja sellest sai minu teine elu. Nüüd mul on kaks meest olnud. See oli ka pikk elu üheskoos, 22 aastat. Tema õpetas mulle natuke fotograafiat ja ma nüüd ikka pildistan ka.

Aga nüüd on nad mõlemad surnud: oma mees, laste isa, suri kolm aastat tagasi ja elukaaslane kaks aastat tagasi, tal olid südamega probleemid. Nüüd me oleme koeraga kahekesi. Nagu mul elus ongi olnud: algul ma olin suures peres Nõmmel, siis läksin vanaema juurde, elasime kahekesi. Siis läksin jälle suurde ellu. Kui ma olin 19-aastane, siis suri isa, õde abiellus, vend läks sõjaväkke, koer suri – meil oli hundikoer – ja me jäime emaga kahekesi. Sel ajal kolisimegi Mustamäele, ema sai töölt Mustamäele korteri ja sealkandis ma nüüd olengi, natuke ainult kohta muutnud. Nii et männid on mulle ikka lähedal, see on minu puu – elan praegu Männi pargi lähedal.

Nii on see elu mul kulgenud.“

LOODUSES – NII PEREGA KUI ÜKSI

„Siis, kui mul oli pere, olime me suured süstasõitjad, sõitsime mööda Eesti jõgesid ja ka Leedus. Kõige armsam koht oli Karjala. Mul on suur armastus Põhjamaade vastu, ma olen põhjamaa inimene: Soome, Rootsi ja eriti Norra, kuhu mind tõmbas Sigrid Undseti romaan „Kristiina Lauritsatütar“, mida ma olen sada korda üle lugenud, ja „Taamal laulavad metsad“ jms.

Põhjamaa loodus on imeline: järved, metsad, suured kivid ja kaljud. See on karge ilu. Karjalas tõmbab mind just looduse ilu, need järvistud on sügisel nii ilusad! Meil Eestis on muidugi ka kena, aga meie mäed on nii pisikesed kökad.

Siis, kui pere läks lahku, tekkis mul palju aega (sest muidu me käisime ju kogu aeg koos süstamatkadel) ja ma avastasin enda jaoks Pakri panga. Kunagi talvel me läksime sinna esimest korda Looduse Omnibussiga, geograaf Tõnis Saadre oli veel kaasas, õpetas meile natuke pildistamist (nüüd on ta surnud). Seal on tohutult võimsad purikad! Talvel lähed mööda jääd, mööda merd, mõnes kohas tuleb üle suurte paepankade ronida. Vaat sealkandis ma käisin palju! Veel viimasel kevadelgi olin seal. Minu lemmikud on anemoonid, need on vaprad lilled. Nad tahavad pae peal kasvada ja sel kevadel oli neid seal nii müstiliselt palju, nagu oleks lumi maha sadanud – ma pole nii palju neid elus veel näinud. Kevadel ka sirelid õitsevad, seal on suured sirelihekid.

Talvel seal vesi enam ei jäätu kahjuks korralikult ja panga sisse on pragusid tulnud, tehtud on tohutuid lõhkamistöid, ehitatud suured parkimisplatsid, sadamasse tulevad laevad ja autod, see on vene ärikate käes. Nii et talvel ma enam seal ei käi, ma ei julge enam ronida ka üle nende paepankade. Aga mul on seda kohta palju pildistatud igal aastaajal.“

LAPSED

„Mul on kaks last, poeg on juba 48-aastane ja tütar Maria saab varsti 44. Tütar elab Tartus, seal peres on üks laps, 12-aastane Nora. Aga poeg elab siin Tallinnas – huvitaval kombel ka Õie tänaval, ühes väga ilusas Karl Burmani projekteeritud majas. Temal on kaks last, Saskia ja Aksel, nemad on juba suured, minust pea jagu pikemad. Üks õpib Vanalinna Hariduskolleegiumis 11. klassis ja teine on Rocca al Mare Koolis üheksandas klassis. Kui nad väiksed olid, siis muidugi mul oli nendega hoidmist ja tegemist – siis, kui ma jäin pensionile ja paar aastat ei käinud kuskil. Aga nüüd nad on suured, vanaema nähakse harva. Neil on praegu maailma avastamise aeg. Tüdruk vahel harva tuleb ka siit kirikust läbi.

Pojal ja tütrel on nii toredad pered. Ütlen neile ikka, et see on põhiline. „Hoidke peret!“ Kui on konfliktid, siis tuleb need lahendada, andeks anda. Mina ei osanud seda hoida. Mu mees ütles ka: „Me olime rumalad.“ Aga no oli juba laev kreenis, ei saanud tagasi juhtida.

Tütar on mul Vanemuises näitleja – Maria Annus. See, et Maria sai näitlejaks, oli meile kõigile üllatus. Me peres ei ole mitte ühtegi teist selles liinis. Aga ta laulis, lava oli tema jaoks niisugune asi, mida ta üldse ei kartnud. Kooliajal laulis ta 11 aastat Ellerheinas. Tihti oli ta seal ka solistina. Üldse nad esinesid palju laval, see oli ta jaoks kodune koht. Siis äkki ta nägi kümnendas klassis Tallinna Linnateatris „Kolme musketäri“ etendust. Talle see nii meeldis, et käis mitu korda vaatamas.

Samal ajal oli suvel Ellerheina laager Karepal. Seal pidi eelviimane klass viimasele klassile alati tegema lavalise etteaste. Maria otsustas, et vaat talle nii väga „Kolm musketäri“ meeldis, et nemad lavastavad sealt ühe fragmendi. Tal on hea sulg (mu isa, tema vanaisa, oli ju ajakirjanik) ja ta kirjutas stsenaariumi. Neil oli tore sõprade punt seal, nad otsisid omale ka riided – pikad seelikud, kübarad – ja lavastasidki selle. See oli nii andekalt tehtud! Tiia-Ester Loitme pärast veel ütles: „Ah seda nad siis tõttasidki pärast proovi kogu aeg, kompsud kaenlas, kõrkjatesse.“ Nad tegid proovi seal.

Mariale kõik see nii meeldis ja tema otsustas 11. klassis, et läheb Tallinna Linnateatrisse garderoobi tööle, aitab seal riideid triikida ja abistab kostümeerijaid. Siis ta käis mööda teatreid ja küll ikka rääkis ühest näitlejast ja teisest, vahepeal oli väga sisse võetud Marko Matverest, kõik pildid olid mul seina peal – nii naljakas praegu mõelda.

Siis äkki ütles, et tema vist tahab ka ikka näitlejaks saada. Aga sel aastal, kui ta keskkooli lõpetas, ei olnud lavakasse sisseastumiseksameid, need tulid aasta pärast. Kuskile peaks ju ikka õppima minema – ta oli keskkoolis olnud usin õppija, õppis väga hästi. Ta ise küll ütles: „Ah, ma olen eluaeg tuupija olnud.“ Aga tegelikult tal oli hea pea. Tipis oli majandusteaduskond ja ta läks sinna, et midagi õppida. Ühe aasta õppis seal ära ja kui tulid katsed lavakasse, siis ta otsustas, et läheb.

Ma ei arvanud, et ta sisse saab. Kui ta siis luges mulle enne, kui eksamile läks, luuletusi ette, siis ma kuulasin teda ja imestasin, et no täitsa huvitav, nagu näitleja kohe. Ja ta saigi sisse! Nad olid Elmo Nüganeni kursus ja Nüganen võttis siis pool kursust neid, kes olid täiesti puhtad lehed. Marial oli sõbranna, kes oli terve kooliaja näidelnud ja pidi raudselt sisse saama, aga tema põrus kohe esimeses voorus – ilmselt ennast liiga üle drillinud.

Maria sai kolmandasse vooru. See, kes talle jaa-sõna ütles, oli Aarne Üksküla. Marial oli temaga etüüd, et nad on kuskil Pariisis, kumbki keelt ei oska, aga ta peab talle teed juhatama. See oli nii tore, kuidas ta talle siis juhatas. Üksküla oli öelnud: „Siin on sügavad anded, võtame selle tüdruku.“ Nii ta saigi kõige viimasena sinna sisse.

Majanduskoolist ei tahetud teda ära lasta, arvasid, et see on ehk vaid tuju ja tuleb tagasi – ta õppis hästi. Nad hoidsid teda aasta otsa ja alles siis eksmatrikuleeriti.

Ta lõpetas ja nüüd ongi näitleja. See and on tal Jumalast antud. Talle see ka väga meeldib. Ta on ka tohutult töökas, pühendunud. Ütlen ikka, et „sa teed oma tervisele liiga“. Aga ega muidu saa ka. Tal on see pluss, et ta ka laulab hästi.

Ka tema 12-aastane tütar käib nüüd juba näiteringis, esineb meile jõulude ajal. Siis vaatad, et aah!, sealt midagi tulebki. Ta ema ja isa mõlemad on näitlejad ka, ta on väga palju käinud lava taga, olnud neil tööl kaasas. Mõnda tükki käib vaatamas mitu korda. Üks oli täitsa täiskasvanute tükk, kui ta ükskord ütles: „Ei, ma pean teist korda veel vaatama, üks koht jäi mulle selgusetuks.“ Mingi peredraama oli. Kõik see on talle nii loogiline ja omane, ta teeb kõike seda hästi naturaalselt. Ma muidugi ei tahaks, et ta näitlejaks hakkab, see elukutse on nii raske.“

*****

KIRIKUS

TUNNETUS ON SÜVENENUD

„Vanaema viis mu lapsena sellisesse olekusse, et ma teadsin kirikuasju. Öeldakse, et inimese iseloom kujuneb esimese kolme eluaasta jooksul. Kas siis sealt tuli see tunnetus ... Samas ma ei ole olnud igapühapäevane kirikuskäija, ma olen rasketel hetkedel saanud väga palju jõudu loodusest: lähen 15 kilomeetrit jala ja tunnen, et ma olen saanud metsast jõudu.

Kirik on minu jaoks vaimu- ja kultuuritempel, olenemata sellest, mis riigis või konfessioonis või religioonis see asub. Ma olen kirikutes päris palju käinud. Juba noore tüdrukuna, kui matkasin mööda Eestimaad, ja siis, kui hakkasin välismaal käima – ikka jõudsin alati ka kirikutesse.

Ma olen bussisõitja, peaaegu kogu Euroopa on läbi sõidetud, ainult Inglismaale, Šotimaale ega Iirimaale pole jõudnud.“

VABADUSE TUULED KANDSID KAARLI KIRIKUSSE

„Käisin siis, kui lapsed olid väiksed, Kaarli koguduses. 1988. aastal, kui vabaduse tuul hakkas puhuma, siis ma sinna jõudsin. Jaani kirik tundus mulle kuidagi tume ja üldse mitte nii hele ega ilus kui Kaarli.

Kirikuõpetaja oli seal Einar Soone. Kuna vanaema oli mind ristinud, siis ma otsustasin, et ma pean ka oma lapsed ristima. Tüdruk oli siis üheksa-aastane ja poiss 13. Lisaks tahtis üks mu sõbranna end lasta ristida. Siis me käisime rääkimas õpetaja Soonega, kas üldse on see mõeldav. Ta vastas: „Jah, muidugi, kõik on mõeldav.“ Siis meid oli seal kolm abielupaari, olime käärkambris vestlusõhtutel ja Soone väga ilusti ja põhjalikult rääkis meile kõigest. Ometi oli see ikkagi lühike aeg ja mul on nüüd tunne, et ma tahaksin veel leeritundi minna.

Mina ütlesin, et ma tahaksin ristida tütart. Õpetaja Soone küsis: „Ja miks mitte poega? Miks te lööte koeral saba jupi kaupa maha? Kohe korraga ikka!“ Rääkisin siis oma pojale ja ta oli väga meelsasti nõus. Ta üldse on väga vaimse taustaga, käib ka Lilleorus end aeg-ajalt täiendamas.

Siis ma ristisingi nad Kaarlis. Poiss läks kohe kooli, rist kaelas, ta oli uhke selle üle. Õpetaja Soone leeritas mind ka. Mina veel küsisin ta käest, kust küll tekib mõnel inimesel sügav, pühendunud usk – et ma tunnen, et mul pole seda nii sügavalt, kuigi on olemas. Ta ütles: „Kuule tead, see on nii, nagu mõnele inimesele antakse musikaalsust, kunstiannet, kirjutamist-joonistamist – nii tuleb ka usk inimesesse, see lihtsalt antakse.“

Algul ma siis käisin Kaarli kirikus, olin isegi liige, aga need käimised jäid hõredamaks. Hakkasin mõtlema, et võib-olla tahaksin Nõmme Rahu koguduse liikmeks minna: mu ema ja õemees maeti seal kirikus ja ma olen seal lähedal koolis käinud.“

JAANI KIRIKUSSE JÕUDMINE

„Ühel hetkel kutsus keegi mind lasteaeda, et väga on vaja kasvatajat. Läksin sinna aastaks. Aga kuna Tartu lapselaps oli tihti haige ja ma käisin kogu aeg Tartus, sest näitlejaid ei saa keegi asendada, siis ma vaatasin, et see läheb juba nii koormavaks ja tähtsam on ikka minu abi Tartus kui lasteaias. Tulin ära ja umbes pool aastat ei teinud midagi, käisin ainult Tartu vahet.

Siis helistas mulle kirikuteenija Mirjam Taremäe. Jaani kirikus olid siis ka Taimo Joosti, Epp Sulg, Esta Reinsoo. Kui Esta ära jäi, siis tuli tema asemele Helgi Tiik. Mirjam oli selleks ajaks seitse aastat töötanud ning leidis, et on väsinud ja tahab ära tulla. Ta teadis, et ma olen vaba, ja hakkas mind masseerima: „Tule siia!“ No kuidas, kirikuteenijaks ... Kõik projekteerimine ja meditsiin, mis mul on olnud ... „Ah, ei ole siin midagi hirmsat, õpid ära. Kaks päeva tööl ja kuus päeva vaba.“ Lõpuks rääkiski mulle augu pähe! Ma ütlesin, et hea küll, ma tulen ja vaatan.

Mäletan, et oli üks esmaspäevane päev, kirik oli tühi, keegi mängis üleval orelit. Tulin siia ja kõik tundus nii suur. Ei tea, kuidas ma siin küll hakkama saan – nii võõras töö! Aga Mirjamil õnnestus mind ära rääkida. 1. märtsil saab kaheksa aastat täis, nii et alustasin 2015. aastal. Teen seda tööd osalise koormusega.

Kui ma tulin, siis ütlesin Mirjamile: „Pea meeles, see on mulle võõras, ma ei harju sellega! Kui ma kuu aega pean vastu, siis sa ei tohi pahandada, kui ära lähen.“ Mirjam ikka ärgitas proovima. Ja nüüd saab eneselegi märkamatult kaheksas aasta täis ...

Paar aastat tagasi astusin ka Jaani koguduse liikmeks. Mis siin hoiab? Kogu see vaimsus. Jumal on mu sees olnud muidugi juba lapsepõlvest peale. Aga kirik on mu omaks võtnud ja mina kiriku ka. Kuigi kui vahel on tervis streikinud, jalgadega on probleeme, olen neid natuke lõikamas käinud, siis on tundunud, et äkki aitab. Aga naised on siin nii südamlikud, kuidas nad siin siis ilma minuta peavad hakkama saama ...

Jaan (õp Jaan Tammsalu – toim.) on sellega nõus, et ma olen ainult veerandi kohaga. Aga aeg-ajalt peab asendama ja siis on koormus tihedam.“

TAEVASTELE TEEDELE SAATJAD

„Vahel küsitakse, kuidas ma siin ikka saan matustel olla. Aga kuna ma olen haiglas töötanud ja näinud väga raskeid hetki ja ma olen surmakambrites käinud, siis minu jaoks on siin probleem olnud vaid korralduslik külg, et kuidas kõik ikka õigesti toimiks ja oleks. Aga selles, et inimene saadetakse siit kirikust taevastele teedele, ei ole minu jaoks mitte mingit probleemi, siin ei ole sünge, vaid helge ja väärikas. Hiljuti ma sattusin ilmalikule matusele ja see tundus mulle nii tühine! Jutt oli paberilt maha vuristatud, mõni luuletekst vahel. Kuidas ikka sedasi, et nii haltuurat teevad! Meie õpetajad saadavad lahkunut väga väärikalt.

Mõnikord, kui keegi noor läheb, kuulan ta elulugu. Siis muidugi tekib see, et miks nii ja oi kui kahju. Aga et see mind sisemiselt riivaks, seda pole üldse. Siin on väga suuri matuseid olnud, nii et kirik on puupüsti rahvast täis, ja on väikseid. Ka väikseid toimetatakse väärikalt.

Siin oli üks Jaani koguduse liige, kes vanast peast oli üksik inimene, elas lõpus Iru vanadekodus. Kunagi oli ta ARS-is töötanud, seal väga ilusaid vaipu kudunud. Aga ta tõesti elas hästi kõrge vanuseni ja enam ei olnud tal mitte kedagi. Endine majanaaber tuli teda saatma – üks noorem naine. Sotsiaalkeskusest saadeti mees, kes tõi keskuse poolt lillepoti. Nii et tal oli kaks saatjat. Ja Jaan saatis. Ei mingit lühemat talitust, et lipsti teeme selle ärasaatmise! See oli täiesti nii, nagu oleks kirikusaal rahvast puupüsti täis, kogu tseremoonia toimus sajaprotsendiliselt nagu alati. See mulle väga meeldib, et ärasaatmine on siin nii väärikas.

Ükskord käis üks naine siin kirikuvalvetes ja tema oli uhke naine, kunagi glamuurset elu elanud. Aga ta poeg oli õnnetult surma saanud ja ta elas seda väga üle. Siis ta istus siin ja meil hakkas parajasti ühe noore inimese matus. Ma ütlesin talle, et ta läheks jalutaks, käiks linna peal – ma arvasin, et see võib talle muidu halvasti mõjuda. Siis ta pärast tuligi ja tänas.

Aga kui ise siin oled, siis ei ole midagi hirmsat, ma just kiidan seda, et saatmine siit on väärikas. Ma tahaks, et kõik minu tuttavad saadetaks viimsele teekonnale kirikust ja jumalasõnaga.

Isegi üks mu kooliõde, kes on nüüd üksi jäänud, käis siin paar aastat tagasi oma mehe kaugelt sugulase, ühe ehitusfirma juhi matusel, seal oli hästi palju saatjaid. Siis, kui ta välja läks, seisin ma siin uksel, olin parajasti tööl. Ta tuli pärast tagasi ja ütles: „Külli, see oli nii ilus matus! See ei teinud üldse süngeks, pigem vastupidi, andis lootust, et inimene läheb edasi. Kuidas teil ikka nii väärikalt see asi toimub!“ Ja kui ta enda mees, kes ei olnud üldse kirikuinimene, nüüd suri, siis ta mattis ta siin. Pärast avaldas lootust, et mees ei pahandanud selle peale. Nii et eelmise matuse järgi ta tegi sellise otsuse.“

HELGEID HETKI LEIDUB PALJU

„Oh, laulatused ja ristimised on nii toredad! On glamuursemaid ja vähem glamuurseid. Vahel on nad siin suure seltskonnaga, pildistamist on seda- ja teistpidi, fotograafid tulevad suurte torudega ... Minu emast-isast oli üks pulmapilt ja ristimisest üksainukene. See on tänapäeval küll väga teistmoodi ...

Üks ristimine jäi eriti meelde: tuli naine oma pojaga ja lisaks oli üks vanem naine veel, ilmselt poisi vanaema. Olidki kolmekesi. Jaan teda nii toredasti ristis. Poiss oli nelja-viieaastane ja kummardus altarivõre juures. Jaan oli teisel pool võret ja kummardus talle vastu. Siis nad mõlemad kummardusid seal üle võre ja vaatasid teineteist. Pärast Tiia (organist Tiia Tenno – toim.) võttis selle poisi oma juurde sülle ja lasi tal natuke orelit toksida.

Laulatusi on suhteliselt vähe, aga ristimisi ja matuseid palju. Just ühel päeval toimus siin kolm matust järjest. Siis peab keegi abiks tulema, muidu ei jõua küünlaid vahetada.

Mulle väga meeldivad siin näitused. Erkki (Erkki Juhandi – toim.) on kohe justkui omaette, galerii on tema kuningriik. Vanasti oli meil siis, kui naised reedeti koristasid (ja koristavad praegu ka), alati suur söömiselaud seal. Aga ei enam. Erkki oli siis tulnud sinna ruumi ja keegi oli parajasti toetanud Mare Vindi maali vastu. Oi ei! Ja nüüd on seal ka valgustus sisse toodud. Seal me ei tohi midagi puutuda. Aga Erkki on tore, jällegi on siin kirikus vaimsust juures, kunstnikke näeb.

Nii et need on helged hetked.

Raske on lumerookimine, kui lund on palju. Nüüd õnneks tuli vihm. Kuidagi on Jaan saanud rääkida linna haljastajate või puhastajatega, et nad üsna kiriku lähedalt võtavad – eriti kantselei juurest, et meil väga palju ei oleks lükata. Aga see töö käib selle ameti juurde.“

ÕPETAJAD JA TÖÖTEGIJAD

„Mulle meeldivad nad kõik, igaüks isemoodi. Kui ma tulin siia kirikusse, siis ma ei teadnud kellestki rohkem kui Toomas Paulist. Teda ma lugesin küll, Maalehes olid ta rubriigid. Aastaid olen käinud ka Eesti Vabaõhumuuseumis Sutlepa kabelis ta teenistustel. Nüüdki jõulude ajal olin seal, kabel oli hästi täis.

Jaan Tammsalust olin natuke kuulnud – et on niisugune populaarne õpetaja. Tema võttis mu vastu ja küsis, kas olen ikka ristitud, natuke vestles minuga. Siis alguses oligi tähelepanu rohkem Jaanil, temaga sai tööalaseid asju arutatud.

Järgmisena ma avastasin Arne (õp Arne Hiob – toim.), tema põhjalikkuse ja tarkuse. Hakkasin ta raamatuid lugema ja tema jutlused mulle meeldivad. Aga seal peab olema nagu Toomas Pauligi puhul – sa ei tohi lasta mõttel uitama minna, siis sa ei saa enam järje peale.

Kõige lõpuks jõudsin Eveni (õp Eve Kruus – toim.), tema ka mulle väga meeldib. Ta teeb küll vähe matuseid, aga need on väga head! Ühel mu tuttaval oli siin lähedase matus ja ta küsis minult, kes see lühikeste juustega õpetaja oli – et küll ta oli rääkinud südamlikult ja hästi!

Kui ma oma esimest meest matsin, siis poeg ka tahtis, et isa saadetaks jumalasõnaga teele, kuigi ta ei olnud kirikuinimene. Siis me rääkisime Evega ja saatsime mehe teele Pärnamäe kabelist. Seal ka Eve nii hästi ja südamlikult rääkis, kõigile meeldis – isegi kirikukaugetele.

Iga õpetaja on oma ooperist – absoluutselt igaüks! Jaanil on siin nii palju tegemist, ta on igas toimetamises. Rohkem saab siin Arnega lobisetud. Kui meil on reedeti kirikukoristamised, siis ta peab väikse palvuse. Vahel ma olen temalt küsinud ta raamatute kohta, kui ei ole mõnest kohast aru saanud, ta seletab üht kui teist, Fanny de Siversist on palju rääkinud. Olen siin Eestis ka paaril ta kirikureisil kaasas käinud. Eestist väljas ma ei ole temaga reisil käinud. Kui ta viimati Pariisis käis, siis korraks mõtlesin – aga ma olen Pariisis käinud. Roomas ja Kreekas neil väikestel saartel ja sealsetes kloostrites ka olen käinud. Kui ma üldse tahaksin minna ja korjaksin kõik oma säästud kokku, siis ma tahaksin Iisraelis ära käia. Ma sinnakanti pole üldse jõudnud: olen Euroopas palju käinud, Ameerikas kaks korda, aga vaat sinna pole saanud.

Kõik meie vaimulikud on head, tugevad kirikuõpetajad. Kui keegi küsiks, kelle ma esiritta paneksin, siis ma ei paneks kedagi – ainult Toomas Pauli muidugi kõige ette. Nii et ma pean kõigist õpetajatest väga-väga lugu.

Mulle meeldivad ka meie orelimängijad Tiia ja Maris (Tiia Tenno ja Maris Oidekivi – toim.), jällegi üks ühest ooperist, teine teisest – helged kujud mõlemad. Aili (sekretär Aili Paas – toim.) on oma koha peal, sinna keegi teine ei sobigi. Nii perfektne! Ta on siin väga kaua olnud. Ma küsisin, kas ta pole tahtnud midagi muud endale vaadata, aga ei, vist mitte. Eks see koht nõuab teadmisi ja kannatust, kiriku vastu armastust.

Ma käin nüüd mõnelgi pühapäeval siin jumalateenistustel ka siis, kui pole tööpäev – tunnen, et see on hinge järele. Või siis käin kolmapäevastel hardushetkedel. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem tahan tulla niisama, mitte töö pärast. Tahan siis omaette istuda ja olla, ma ei taha sel hetkel kuulata, mis siin eelmisel päeval on juhtunud või mis tuleb. Vahel küll keegi ikka hüüab: „Külli! Sind on nähtud!“ Aga kui ma siis ütlen, et tahan täna omaette olla ja vaikselt kuulata või et ma tahan kontserti kuulata nagu piletiga kuulaja, mitte nii, et ikka ukse juures abiks olen, siis seda ka võimaldatakse.“

 

(Foto: Heidi Tooming)

Kalender

E T K N R L P
11
12
18
19
22
30