Oma loo räägib kirikuteenijate koordineerija ANU LUST, kes Jaani koguduses on olnud alates 1991. aastast.
KIRIKUS
Ma ei ole väiksest saati olnud Jaani koguduse liige. Ma elasin Pirital. Kuna Jaani kirik oli ilmselt kõige lähem kirik tol ajal, siis naabrivanaema võttis oma naabritüdruku ja minu siia kirikusse aeg-ajalt kaasa. Siis me naabritüdrukuga mängisime ka kodus sirelipõõsaste all, matsime lepatriinusid, laulsime kirikulaule nii palju, kui meeles oli, ja panime ristisid.
Ema oli mul olnud kunagi kirikukooris laulja, laulis teist alti nagu minagi. Ta õmbles kodus ja laulis seejuures hästi palju kirikulaule. Vahel laulis ka isa neid. Aga ma ei olnud lapsena ristitud. Ma ei olnud ka pioneer, olin lihtsalt õpilane.
*
Kirikusse tõi mind tütar, kui ma olin juba üle neljakümne. Tütar oli seitsmeaastane ja ütles: „Ema, mina tahaksin ka saada ristitud. Mu sõbranna ristiti ja tal oli nii ilus kleit!“ Mina ei olnud ristitud, minu mees oli Eesti õigeusku, aga kirikupühasid me tähistasime nii, nagu kõik tähistavad. Mõtlesin, et kui laps tahab saada ristitud, siis ma pean midagi ette võtma.
Tol ajal meil olid siin õpetajad Toomas Paul ja Jüri Vallsalu. Siis ma sain aru, kui kõrge on kiriku lävepakk – ikka väga kõrge! Ma käisin ei tea kui mitu korda ümber kiriku, enne kui julgesin uksest sisse tulla selle mõttega, et laps ristitaks. Toomas Paul võttis mu vastu. Tema nii kenasti ütles, et jaa, lapse isa on küll ristitud ja õigeusklik, aga tore oleks, kui ka ema oleks ristitud – selleks tuleks tulla siia leerikooli.
Ma tulin leerikooli sellesama sõbrannaga, kellega lapsena siin käisime. Tema oli ristitud, aga leeris polnud käinud. Leerikool oli nii huvitav ja tore! Ma ei olnud ju enam noor, tütar oli mul kolmas laps, ja ma sain aru, et kirik oli mu elust puudu olnud, mul on seda vaja.
Siis saingi ristitud, oli leer. Ka laps sai ristitud.
*
Edasi tuli Jaani kiriku naiskoor. (Ma olin ka enne kooris laulnud, Flora kammerkooris.) Sain kokku oma endise töökaaslase Helle Grossbergiga, kes juba laulis naiskooris ja kutsus ka mind sinna. Sellest sai väga tugev side, käisin teenistustel ja kooris. Ma tulin naiskoori, aga segakooris olin ka. Kirikuteenija Laine Kõrm, ilus soliidne halli peaga väga tore naine, kutsus mind ükskord segakoori – ta laulis nii nais- kui segakooris. Laulsingi siis mõnda aega mõlemas kooris teist alti. Aga segakooris on teine alt midagi muud kui naiskooris. Minul on suhteliselt madal hääl ja on veel madalamaks läinud. Segakoori teine alt jäi mõne koha peal mulle kõrgeks ja ma tulin sealt ära. Aga naiskoori teise aldiga saan ma muidugi hakkama, vähemalt ei ole öeldud, et ärgu ma laulgu.
Nüüd ma olen laulnud naiskooris umbes 30 aastat. Naiskoor on hea koht – tõsiselt hea. Seal arvestatakse nii palju üksteisega. Ja muidugi meie Aivi (Otsnik, naiskoori dirigent – toim.)! Niimoodi tõmmata kõiki kokku, nagu Aivi teeb! Seda ei ole veel keegi teine niimoodi suutnud – vähemalt mitte minu silma all. Kuidas tema suudab ja teab igaühest?! Mina ei ole üldse suur helistaja, minule ei meeldi helistamine. Aga kuidas Aivi jaksab kõigiga suhelda kõige selle kõrval, mida ta teeb? Tema oskab seda koori vajalikul tasemel hoida ja see on imeline. Kati (Katrin Oidjärv – toim.) on kogu aeg tema kõrval ja Aiviga koos nad kõike otsustavad. See liidab meid nii, et paremat kohta ei olegi, sellest ma küll ei raatsiks loobuda. Ma võin paljudest asjadest loobuda, aga naiskoorist küll mitte.
Õige varsti nägin ma kirikus ka kirikuteenija Epp Sulge ja ma läksin ta juurde, et mäletame ju teineteist. Epp oli minu klassiõde esimesest klassist, aga me vahepeal polnud suhelnud. Epp kutsus mind reedeti appi ja siis juba ka ennast asendama.
*
Samal ajal, kui mina käisin leeris ja sain ristitud, tuli leeri ka mu noorem poeg Valdo (Lust, praegune Politsei- ja Piirivalveameti peakaplan – toim.), aga tegi seda täiesti iseseisvalt. Ta on rääkinud, kuidas temal see mõte tekkis. Meil oli Randveres suvila, on praegugi. Randvere kirik tahtis remonti saada, kuna seal oli vamm sees. Üks töömees leidis kaks noort poissi, üks neist minu poeg, kes tegid rasket tööd, ja tema juhendas. Aga kuna mul noorem poeg on õppinud ka muusikat, siis ta proovis seal orelit. Ta hakkas seal teenistustest osa võtma. Valdo on öelnud, et sealt Randvere kirikust sai ta tõuke kirikusse tulla. Ta oli siis veel keskkoolis.
Niimoodi on me pere kuidagi jupiviisi tulnud, igaüks oma teed pidi. Õigeusku ma ei plaaninud minna. Meie kooselu alguses elas ka mu ämm meie juures ja tema oli intensiivne kirikuskäija, ta käis Nooruse tänava kirikus (Tallinna Issanda Muutmise peakirik praegusel Suur-Kloostri tänaval – toim.). Ta tõi pühitsetud vett ja vahel oli ta öösel seal, kui neil olid ümber kiriku käimised ja mis kõik veel. Aga ma ei tundnud sinna tõmmet ja tema ka ei kutsunud mind sinna. Mu mees ei käinudki seal, tal olid sellised töökohad, et ei saanud käia. Kui ta ema suri, siis järgmisel päeval kutsuti teda kui parteilast välja, kuna kirikus maeti. See oli selline aeg. Me ei olnud ka laulatatud, ei saanudki laulatatud. Kuid selle vastu ta ei olnud, et ma Jaani kirikusse tulin – ta ei olnud millegi vastu, mis ma tegin. Ma käisin tööl, kahes kooris ja kirikus – palju ma sinna koju üldse siis jõudsingi! Ka tal oli väga intensiivne töö. Aga hakkama me saime.
*****
KIRIKUST VÄLJASPOOL
Seitse klassi käisin ma koolis Pirital (Tallinna 36. Mittetäielik 7-klassiline Kool – toim.). Tahtsime kõik keskkooli minna. Linnulennult oli kõige lähemal Lasnamäe 16. Keskkool, mis polnud üldse tore kool. Aga meil oli vahva matemaatikaõpetaja ja ka direktor Helmi Viikholm. Tema tuli 21. Keskkooli matemaatikaõpetajaks ja võttis meid kaasa. Nii et meie saime ka 21. Keskkooli – selle üle ma olen väga õnnelik. Tõesti hea kool oli. Meil oli igal kevadel Estonia kontserdisaalis kontsert. Vähe sellest, et me eraldi laulsime, meil oli ka väga võimas koor, laulsime isegi Verdit.
Peale selle mina veel võimlesin, käisin akrobaatikas kümme aastat, tegime seal püramiide ja palju muud. Lisaks oli meil oma klassi tantsurühm. Nii et ainult seal lava taga ümber riietuda ja tuligi jälle uus asi ja lavale minek. 21. Keskkool oli tõesti tore, käisin seal neli aastat, 8.–11. klassini.
Pärast kaheksandat klassi ütlesin, et nüüd on kõik, majanduslik olukord on selline, et ma pean tööle minema. „Ei, sa oled nii tubli õpilane, sa pead edasi õppima, me aitame.“ Mulle osteti Piritalt koolitulekuks sõidukaart ja tehti koolisöök tasuta, kuigi teistelt korjati söögiraha. Õnneks oli korjaja mu oma pinginaaber. Tema teadis, et mina ei maksa, aga teistele ta seda ei öelnud. Aga ikkagi mul oli nii piinlik sööma minna, korrutasin: „Ma ei lähe, ma ei lähe!“ Aga tänu sellele koolile ja direktorile, õppealajuhatajale, kes ütlesid, et ma pean õppima, sain ma keskkooli lõpuni käia. Nii et keskkool ise sundis mind õppima. See oli hea.
*
Järgmisel päeval pärast keskkooli lõppu ma pidin tööle minema – majanduslikult ei olnud muudmoodi võimalik. Käisin usinasti vabrikus tööl, tegin Normas lastele mänguasju.
Kui ma olin kolm aastat pärast kooli käinud tööl, siis ma väga tahtsin kõrgharidust. Kui ma oma tulevase abikaasaga tutvusin, siis õppis ta Tallinna Polütehnilises Instituudis viiendal kursusel mehaanikat. Mina ütlesin, et tahaksin ka hirmsasti kõrgharidust saada. „Mine-mine, küll me saame hakkama!“ Tema oma stipiga ja mina siis oma mitte millegagi, kuigi sinnamaani ma olin tööl käinud.
Kavatsesin minna pedasse inglise keelt õppima. „Oh, mis! Peda pole mitte midagi, tule ikka tippi!“ ütles mees. Kuna meil 21. Keskkoolis oli erialaks olnud keemia, siis ma mõtlesin, et no lähen siis keemiat õppima. Kuid kuna kolm aastat oli vahepeal vahet olnud, siis ei saanud ma keemiasse sisse. Aga siis tehti Tallinna Polütehnilises Instituudis TI-eriala – majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemine. Sel aastal oli see eriala päris esimest korda, õppejõud olid samasugused noored kui meie. Sinna ma sain sisse. Tegelikult oli see arvutieriala, programmeerimine jms.
Arvutid olid Minskid ja mis nad olidki, suured nagu külmutuskapid, terve saal oli neid täis ja nendele ligi ei saanudki, oma andmed tuli anda perfolindi või -kaardi peal sisse, terve päev neid töödeldi ja alles õhtul said kätte tulemused, mis ei olnud tegelikult mitte midagi. See oli ikka väga imelik.
Kuna ma olin abielus, siis mul sündis poeg ja üks aasta jäi vahele. Lõpetasin ülikooli siis, kui poeg oli kolmeaastane. Väga palju üliõpilaselu ma kaasa ei teinud, sest mul oli pere ja väike laps.
*
Läksin tööle. Pirita teel oli instituut, mis kuulus Kalinini tehasele. Töö oli venekeelne, aga olid ka inglise keele kursused, ma võtsin neist alati osa, inglise keelega ma olen kogu aeg kenasti hakkama saanud. Töötasin seal, kuni sündis teine poeg.
Vahepeal oli mitu töökohta, kuid siis olin pikalt Floras, seal oli täiesti inseneri töö. Me juurutasime arvutit tööle. Raamatupidamise naisi oli kaks tuba täis, kõik käis veel arvelauaga, kõigil olid suured arveraamatud. Siis hakati tooma personaalarvuteid ja pandi need omavahel võrku. Näiteks palgaarvestus käis meil suures arvutuskeskuses, iga töötaja kohta olid seal suured trumlid, kus olid püsiandmed. Perfolindi peal sai sinna igal kuul viidud seda infot, kuidas ta siis töötas. Floral oli viis tsehhi, tehti pesupulbrit, küünlaid jm ja veeti mööda Tallinna ja kogu Eestit laiali. Kõik andmed tuli perfolintidele panna ja nende lintidega minna arvutuskeskusesse neid masinasse panema.
Masin tõmbas lindi vahel katki – ja vaat sealt tuleb välja, mis on bitid ja mis baidid: baidis on kaheksa bitti ja iga bait tähendab ainult ühte sümbolit. Siis on perfolindi riba, kus on keskel augud, et mehhanism saaks linti edasi tõmmata. Ühele poole mahub kaks, teisele poole kolm auku. Siis on igasugused variandid, on tühik või auk vm, iga asi tähendab midagi. Kui lint läks katki, siis sa pidid teadma, mis selle koha peal oli, võtsid ühe lindiriba ja oli pisike matriits, kus sai käsitsi neid auke õigeks toksida. Oli teada, millistest sümbolitest koosneb näiteks number 4. Sa pidid selle nelja sinna panema.
Kõik oli nii algeline. Siis tehti Florasse ka materjaliarvestus samamoodi, aga see eriti ei läinud käima. Raamatupidajatel olid siis kõigil juba personaalarvutid ja nad sisestasid oma andmeid sealt. Nii et see oli juurutamine, suur juurutamisprotsess käis. Midagi läks käima ja jäigi käima.
*
Sealt alates olen ma raamatupidamises olnud, töökohti oli õige mitu, olin isegi üleval Toompeal Hoiupanga kontoris tööl. Ma olin seal koos sõbrannaga kahekesi, see oli väga põnev aeg: raha sisse, raha välja, ja siis oli hästi palju valuutavahetusi. Toompea töötajad tulid reisidelt ja andsid Inglise naelu, USA dollareid jm. Kui tehing tehtud, siis oli pea märg, mõtlesid, et kas ma ikka tegin kõik õigesti. Aga põhimõtteliselt oli see raamatupidaja töö.
Lõpuks jõudsin raamatupidajana Radissoni ja olin seal kuni pensionile jäämiseni – bittisid-baitisid ei olnud siis enam vaja. Olin Radissonis kohe esimesest päevast, kui see avati. Sattusin sinna nii, et olin Coca-Colas raamatupidaja. Sel ajal mul oli jõudu ja vaat seal oli jõudu vaja: mitte füüsilist, vaid vastupidamist, sest Coca-Cola on ülemaailmne. Siis oli tehas Kadaka teel ja kõik andmed läksid Atlantasse. Mitte kuupäevaliselt, vaid kellaajaliselt tuli anda andmed. See oli töö, kus armu ega halastust ei olnud. Nii kui midagi ei õnnestunud, nii oli kohe lahkumine.
Seal oli meil väga tore finantsdirektor, üks kanadalanna, kes juurte poolest oli eestlane, aga sündinud Inglismaal ja siis Kanadas hariduse saanud. Hästi tugev finantsist ja isiksus. Mingil hetkel ta läks kuhugi edasi ja ka mina läksin episoodiliselt ühte limonaaditehasesse. Siis hakati avama Radissoni ja tema läks sinna peafinantsistiks. Ta leidis mu üles ja kutsus: „Anu, tule meile tööle.“ Muidugi oli konkurss ka, aga see mul õnnestus ja ma läksin sinna rõõmuga tööle, ma tundsin finantsisti ja teadsin, et temaga on hea tööd teha, ta usaldab ja on väga tark naine.
Seal sai kõvasti töötatud ja oli tore. Mina istusin all, mitte raamatupidajatega ühes toas kolmandal korrusel. Seal vastuvõtu taga toas oli eriti põnev. Ümberringi olid kõik, kellega koos töötasin, noored inimesed – oi, see oli väga tore aeg! Vastutusrikas muidugi, minu töö oli võlgnikke taga ajada. Siis oli inglise keel kogu aeg hädavajalik, kõik kirjad tuli kirjutada inglise keeles.
Ma sain Radissonist pensionile ja mulle anti unikaalne töötõend, mis kehtib minu surmani, on tähtajatu. Nii et mina saan siiamaani kõiki Radissoni töötajate soodustusi ja kasutan neid ka: ma käin Meritonis ujumas ja trennis ja seal kohvikus jms. Ükskord käisin isegi Soomes Radissoni hotellis ja sain ka kõik oma töötaja soodustused. Ma ei tea, kas üldse kellelgi sellist töötõendidt veel on – kindlasti on! –, aga siis, kui mina selle sain, ei olnud sellist veel kellelgi. Praegused Radissoni töötajad vaatavad vahel imestusega: mis asi see veel on, tähtajatu töötõend! Nii et ma olen ka praegu nagu Radissoni töötaja.
*
Praegu ma poeg Valdoga igapäevaselt ei kohtu, nemad elavad Tartus, mina Tallinnas ja tal on alalõpmata nii kiire. Kõige toredam on siis, kui ta tuleb üksinda tööasjus Tallinna. Alati jõuab küll väga hilja õhtul ja hommikul läheb kohe tööle, aga ikkagi hommikukohvi ma siis kohe ootan. Siis me räägime ka kirikuasju. Hea on rääkida. Imelik mõelda, et ta teab sellest nii palju – kust ta kõike seda teab? Oma laps, aga näed, kus ...
Ta on küll õppinud seda ja töötanud vaimulikuna ja mina olen ka kiriku sees, aga ma ikka kuulan teda, suu lahti. See suhe on omamoodi tore. Ma ise räägin olmest, meil on oma pereasju ka rääkida, eriti lapselastest. Valdol on kaks last, pojapoeg on 11-aastane, temal pole vanaema enam väga palju vaja. Võtan ta vahel ikka põlve peale, et „Kas sa tuled veel mulle sülle?“, ta on kahevahel. Pojatütar on seitsmeaastane, käib esimeses klassis, on igavene rõõmus tüdruk, kogu aeg hüüab: „Vanaema, ma armastan sind!“ Meie peres niisuguseid asju kunagi ei öeldud. Armastan sind ... Üks kord elus öeldi seda ja rohkem mitte, niisugust asja ei räägitud. See on korra juba öeldud ja rohkem pole vaja. Aga tema on lausa rõõmurull.
Kui Valdo sündis ja ta pandi mulle labajalgade peale – soe pamp sinna –, siis ma tundsin, kuidas soojus tuli üles. Teine kord oli siis, kui ta oli nelja-aastane. Olime siis köögis, tema seisis mu kõrval ja rääkisime mingeid tavalisi jutte. Järsku tundsin: ma olen nii õnnelik ema! See oli erakordne tunne. Ja siis, kui Valdo oli keskkoolis, siis me mõtlesime isaga, mida ta võiks õppida. Ta kasvas üsna iseseisvalt, sest meil oli vanema pojaga kogu aeg nii palju vaja tegeleda. Kui see õppima mineku mõte tuli pähe, siis millegipärast ma käisin isegi konsistooriumist küsimas, kus saab usuteadust õppida. Miks ma seda tegin? Ma ei tea. Valdole ma seda siis ei rääkinud. Nii et selliseid imelikke momente on temaga olnud küll.
Kui tal oli Jaani kirikus leeripäev, siis see oli erutav päev talle, ta oli nagu teistmoodi, põsed õhetasid. Tavaliselt ta on stoiline ja rõõmus, rahulik, aga siis ta oli ärevil.
Praegu on ta kaplan, tal ei ole oma kogudust. Lõuna-Eestis on asjad teistmoodi, ta käib teenistusi pidamas küll palju, üks kutsub teist ja teine kolmandat, nad väga palju suhtlevad.
*
Kas minu endaga on midagi erilist ... Siis, kui ma olin juba koguduse liige ja käisin laulmas, läksin ma kord armulauale. Suur hulk rahvast seisis seal ees ja mindi maha põlvitma. Korraga tundsin, et kõlekülm, jäine tuul tuli kuskilt. Mis see on? Ei olnud hea tunne.
Läksin armulauale ja tundsin, et hakkan minestama. Ma ei julgenud seal enam olla. See kordus. Ükskord jagati kõigepealt oblaat ja siis hakati veini andma. Oblaadi sain ära võetud, aga veinini ma ei julgenud oodata, sest teadsin, et ma vajun kokku. Läksin ja istusin oma kohale ja mõtlesin, mis see nüüd oli. Ma ei tea siiamaani vastust. Aga siis ma ei julgenud enam armulaual käia, kartsin, et vajun kokku. Mõtlesin, et ma olen ise midagi halba, kurja teinud – see ei olnud üldse hea tunne.
Teisel korral oli samamoodi, siis ma ei võinud oblaatigi vastu võtta. Pärast seda ma tükk aega üldse ei käinudki armulaual, ei julgenud. Lõpuks ma hakkasin proovima, käima, enam seda külma tuult ei tulnud. Palvetasin vahepeal, sest ma tundsin, et minus on midagi valet. Reedeti istume siin Arnega (õp Hiob – toim.). Tema on ütelnud, et eks kurat tegutseb kogu aeg. Mina seostangi sellega, kurat püüdis mind kõrvale viia. See ei ole ilus meenutus, isegi praegu, kui ma sellest räägin, hakkab külm. Ma arvan, et ilmselt oli kuradil minuga siis tegemist.
Nüüd ma iga kord ei lähe armulauale. Ma ei ole nii, et kõik on valmis, muudkui mine. Seal on küll kõik valmis, aga mina ei ole alati valmis. Minu meelest ei saa niimoodi ükskõik millal minna. Peab olema andeks saadud ja andeks antud. Nii lihtsad ei ole need asjad minu jaoks, see ei ole nagu töölkäimine, et lihtsalt lähen teen vetsud korda ja õued puhtaks ja ongi asi klaar. Ei ole niimoodi.
*
Elu on nii pikk olnud, numbrid on päris kaugele läinud. Ma olen mõelnud, et õppida oleks võinud palju rohkem, kuigi sain kõrghariduse kätte. Oleks võinud oma silmaringi laiendada, palju rohkem lugeda. Vaimulikku kirjandustki on nii palju ... Ja kui palju inimene ise siis Piiblitki loeb ... Uhke on küll, et ma olen kirikus tööl ja kuulen kogu aeg jutlusi, õpetaja Jaan räägib ja Arne ja Eve (Kruus – toim.) räägivad, aga ikka ise oleks pidanud palju rohkem arendama ennast. Kui nüüd naised reedeti kuulavad Arne juttu, siis see on väga arendav.
Reisida oleks rohkem tahtnud, Iisraelis olen ainult ühe korra käinud. Nüüd ei ole tervis pikaks reisiks enam hea, reisil tahaks ikka mõnusalt ennast tunda.
Arnega Iisraelis käies olin ma küll nii jahmunud: „Ah! Kus ma nüüd olen!“ Kõik tänavakividki olid erilised, silmad käisid mööda neid. Liiga järsku. Oleks tahtnud veel korra käia.
Piiblist oleks tahtnud rohkem teada. Kõik see jõudis minu juurde ju nii hilja, elu juba käis. Kui ma praegu võrdlen ennast oma pojaga, siis ma ei küüni kuhugi. Tore on, et ta on tubli, temast peetakse lugu. See on ikka nii, et teiste kiitust võtad emana natuke ka oma peale.
