Õpetaja JAAN TAMMSALU:
„Leidsin enne emadepäeva ilusa katke Triina Saare kirjutanud loost:
„See juhtus aastate eest. Ma lahkusin siis Eestist. Väike paat lükati tormisele merele Harilaiust. Mu ema jäi randa – paljajalu. Ma läksin esimesena paati ja hoidsin ema kingi oma käte vahel. Kuid kalur viimasel hetkel ei lubanud emal paati tulla. Ruumi oli liiga vähe. Ma ei saanud suudelda oma ema, ei jätta teda jumalaga. Ja kui paat hakkas liikuma, vajus mu ema põlvili – nagu murdus liivale. Ja pani käed kokku. Ei nutnud. Ainult vaatas – ja üldse ei nutnud. Ma ei nuta praegu ka – aga mul on nii väga raske ... Nii täis pöörast valu, kui see lahkumishetk ka oli, ma elaksin selle uuesti läbi, kui ma ainult saaksin veel kord oma ema näha, ainult üks kord. Saad aru, mul on nii kohutavalt raske. Ma lahkusin oma emast, ilma et oleksin talle saanud öelda midagi head, armast, ilma et oleksin saanud talle öelda, kui väga tänulik olen talle lugematute õnnehetkede eest. Ja mis kõige hirmsam – ma ei saanud temalt andeks paluda tuhat ja tuhat süütegu, mis aastate jooksul tehtud. Just see on nii raske, see kahtlus, et ta viimaks arvab, et ma ei armastanud teda küllalt, aga see ei ole nii. Ma armastasin teda alati ja väga, kuigi ei öelnud talle seda.“
Seejärel meenutab tütar mitmeid ilusaid hetki, mis seotud emaga. Ta sosistab neid oma kõrval olevale väiksele tütrele. „„Kati,“ sosistan ma õige tasakesi, „Kati, tead, minu ema ütles, et kui kaks inimest panevad koos oma käed kokku ja kahekesi paluvad sama asja Jumala käest, siis Jeesuke ise kolmandana ühineb nende palvega ja siis läheb palve alati täide. Kuule, Kati, su pisikesed käed on koos ja mina panen oma käed üle sinu ja koos palvetame, lapselikult, aga südamest nii: „Kallis Taevaisa, lase, et meie saame tagasi Eestisse, koju!“ Ja kui olen lausunud need sõnad, valdab mind kindel teadmine, otse veendumus: meie saame kord tagasi koju. Ma usun seda nii kindlasti, et mulle tundub, nagu kuuleks pimedusest Jeesuse enda tasast häält: „Tütar, su usk on sind aidanud.“
Õnnelaine uhtub üle minu. Suudlen Kati kukalt ja silitan ta käekesi. Kuid äkki lööb see pisike, pehme olend mind kõigest jõust oma väikese küünarnukiga ja ta hääl on unine ja tüdinud: „Ema, jäta! Kati tahab magada …“
Lõi oma ema! Mis oleks nüüd õige teha? Lausuda, et ei tohi ema lüüa? Aga lapsel on ju õigus. Mis ma kisun teda varahommikul, kui ta peaks magama. Naer pulbitseb ja käärib minus. Vaata väikest vemmalt. Julgeb oma emale sähmata nii kõvasti ... Pisike, julge, kallis lapsuke ... Ega ta paha pärast, ta armastab mind väga, ainult ta on nii väsinud ...
Ja uuesti, teistkordselt selle öö jooksul avanevad mul silmad nagu ilmutusele: mu ema Eestis teab, et ma teda armastan. Mu ema teab, et me kuulume ühte ja et me armastame teineteist, olgugi meie vahel kõik maailma mered ja tuhanded kilomeetrid. Ja ma uinun kitsas voodikeses, Pelgulinna ahju soojus vastu südant, sõõrmeis kõik Eesti võluvad lõhnad ja hinges kindel teadmine, et hommikul tõuseb päike ja lahtub udu.“
*****
Vaatame, kuidas ühe maakooli lapsed mõtlevad emadest:
Kaddy: „Kui ma ükskord suur olen, ei tahaks ma olla rumal ega koleda käitumisega. Ma ei tahaks olla niisugune, et ma ei oska süüa teha, ja ma ei tahaks niisugune olla, et ma ei oska laste eest hoolitseda. Niisugune olla ma ka ei tahaks, et ei oska tööd teha – sellepärast, et siis mul ei oleks raha ega midagi. Ma ei tahaks suitsetada ega viina juua ... Ma arvan, et minust tuleb hea ema.“
Mailis: „Kui ma juba suur oleksin, siis ma ei tahaks saada kurjaks emaks. Sellepärast, et siis on ka mu lapsed kurjad oma laste peale. Ja ma ei tahaks, et ma ei oskaks tube koristada, sest siis oleksid toad tolmu täis ja kõik köhiksid selle mustuse pärast.“
Nüüd aga ühe neljanda klassi poisi tulevikumõtted: „Kui ma juba olen suur ja kui ma endale naise võtan, siis esimene asi, mis ma teen talle, on üllatus. Kõigepealt lähen poodi, siis ostan sealt tordi ja lilled. Kui me tülli läheme, siis annan talle lilled ja tordi. Kui see ka ei aita, siis lähen sõbra poole. Olen pool tundi seal. Kui ta on rahunenud, siis lähen koju. Kui ta pole rahunenud, siis otsin endale töökoha. Kui ma olen selle leidnud, siis hakkan töötama. Siis ma tülitsen vähem.“
Sellised on neljanda klassi laste ootused ja lootused. Mõni tulevane mees lubab, kui see kord möödapääsmatuks osutub, kodurahu huvides isegi tööle minna. Aga enne proovib ta lillede ja tordiga abikaasa meelt rahulikumaks muuta. Kui ka emadepäev seisneb vaid aasta ainsas lilleõies ja tordis, siis on sellest küll väga vähe tulu. Kui see on aga päev, mil mõtleme tõsiselt sellele, millised oleme olnud, kuidas oleme suhtunud inimestesse, kes meist on hoolinud, meid armastanud, milline on olnud meie tänu, armastus, siis leiame Jumala sõna valgusel tõe ja armastuse. Siis jõuame emadepäeva algse ja olulisima tähenduse juurde – tänulikkus ja palve.
Üks leerilaps palus: „Jumal, aita mind, et ma ei hakkaks oma lähedasi enesestmõistetavaks pidama!“
Igal meist on täna palju põhjust tänulikuna oma suust või südamest laulda Jumalale tänu ja kiituselaule selle armastuse eest, mida oleme oma elurännakul kogenud. Meil on põhjust tänutundes mõelda Jumala imelisele headusele. Osad meist saavad täna veel tänusõnu öelda oma emadele, aga igaüks meist saab tänada Jumalat kõige selle hea eest, mida Ta meile meie elurännakul on kinkinud – ka nende inimeste eest, kes meie elu on rikkamaks muutnud, kes on täitnud Jumalalt saadud ülesande, kes on ulatanud meile armastust ja hoolimist, kes on juhatanud meid läbi oma armastuse Jumalale ligemale.
Õnnistagu Püha Jumal emadepäeval kõiki, kes mälestusteradadel rännates tõstavad tänupalveid Jumala poole, ja neidki, kes edasi kingivad seda armastust, mida nad oma eluteel on kogenud. Olgu õnnistatud iga ema, kes on oma lapsi läbi armastuse Jumalale ligemale juhatanud.“
8. mai 2016
*****
Foto: Sven Arbet
