Juba homme läheb uus leerigrupp Pilistverre, et saada osa leerilaagrist. Ja kõik linna jäävad koguduse liikmed kinnitavad kui ühest suust, et sellest tuleb leerilastel tõeliselt eriline ja hea kogemus. Kui me seniajani oleme siin lehel kajastanud ikka õpetajate ja leerilaste mõtteid ja muljeid, siis nüüd saab sõna leerilaagri vastuvõtja, Pilistvere koguduse erilise energiaga õpetaja HERMANN KALMUS.
Jutt on räägitud sel sügisel Pilistveres „sauna taga tiigi ääres“, pilk rändamas kaasa metspartidega, kes liikusid madallennul üle Vello Salumi maaparandatud või „järveparandatud“ maastiku.
Räägib õpetaja Kalmus:
„Pilistvere kogudus on tänulik Tallinna Jaani kogudusele ustava siinkäimise eest. Need leerirühmad, kes siia tulevad, ei käi siin mitte ainult oma leeritunde ja leeriõpet saamas, vaid nad toovad ka meile elu ja rõõmu, ma ütleksin isegi valgust ja soojust. Nad toovad meile värsket õhku ning panevad meid mõtlema ja mõtestama, miks me siin maal üldse tegutseme ja oleme – sest eks me näeme ja teame küll, et maaelu on praegu hääbuv, vähenev elu. Sellised külalisrühmad toovad alati oma küsimused, oma mõtted kaasa ja need vestlused, kokkupuuted on alati väga huvitavad. Kindlasti ka see, et siin Pilistvere koguduse juures leerilaagrites käimine annab maale elu, see on konkreetne töö, toit, teenindamine. See on ka tähtis ja seda ei maksa üldse unustada.
Lisaks sellele, et ollakse leeritunnis ja kuulatakse oma vaimulike seletusi ja lahtirääkimisi sellest, mis on kristlik usk ja Piibel ja kirik, saadakse Pilistverest ka hea osaduse ja koos olemise kogemus. See on baaskristlik õpe, nii on kogudused alati toiminud ja toimetanud – et inimesed mõistaksid, et „minu maailm, minu töö, minu perekond“ ei ole sugugi ainukene ja kogu mõõde elule. Eriti on see tähtis tänapäeva individualistlikus maailmas, kus me üsna jõuka Eesti toel loome endale illusiooni, et me peaaegu saamegi üksi hakkama. Aga tegelikult see ei ole nõnda, me ikkagi vajame kogukonda, me vajame osadust – isegi linnas. See on hea, kui leerikool seda leerilaagri kaudu õpetab – siin tuleb hakkama saada natuke kitsamates tingimustes ja tuleb olla leplikum. Ka see on tähtis.
Lisaks on iga kord leerilaagris juurde räägitud ka Pilistvere ajalugu, mis on Eesti rahvuse ja riikluse taassünni lugu – Vello Salumist kuni tänapäeva välja: kuidas see paik on olnud kunagi ammu, kuidas inimesed on siin ustavuses ja usalduses tegutsenud ning mida nad on rajanud ja teinud. Sealt edasi juba rahvuslik taasärkamine koos Vello Salumi ja ERSP-ga. Kogu see ajalugu, mis siin on sündinud, on kiriku ime – et ühes väikses Eesti kohas nõnda jõuliselt tegutseti ja taastati Eesti riik, räägiti õiglusest. Ja lisaks riigi taastamisele ja õiglusest rääkimisele suudeti ka kirikutorn ja pastoraat taastada, järved kaevata, kommunistliku genotsiidi memoriaal rajada ja lisaks veel palju muud. Aga kõike seda ei hakka ma siinkohal ümber rääkima, vaid selleks tulebki siia kohale tulla ning ise kogeda, mis see täpselt on.
Siia on väga lihtne tulla, Tallinnast 136 kilomeetrit. Auto parkimiskohti on piisavalt ja ruumi on ka piisavalt. Vahel eraldi, mitte leerilaagrina tulles on iseküsimus see, kas alati saab majas tuba anda. Tänu Jumalale on meie maja väga heas kasutuses ja mina broneerin siin nüüd juba mitte 2018., vaid 2019. aasta suveks kohti. See annab aimu, kuidas me siin tegutseme. Talvisel ajal on muidugi rahulikum ja siis on ruumi rohkem, saab paremini hakkama. Aga lihtne on siia tulla sellest hoolimata alati – ka suvel, sest leida omale kohta, kus rahus magada saaks ... see ei ole mingi probleem. Tulemise teeb eriti lihtsaks ka see, et inimesed, kes siia tulevad ja sellest ka enne teada annavad, ei pea söögi pärast muretsema. Küllap jõuame ka tasu osas kokkuleppele – kas või selleni välja, et tee siis natuke talgutööd ja küllap me ka selle hommikupudru siis ikka leiame. Köök teenindab pidevalt.“
*****
(Fotod: Heidi Tooming)
