Tallinna Jaani koguduse noored olid 7.–10. augustini Lõuna-Eestis palverännakul.
„Nüüd on see tehtud! Öeldakse, et kui juba kolmandat korda asi toimub, siis võib seda traditsiooniks pidada. Mine tea, äkki ongi?
Noorte palverännak on igal kolmel korral erinev olnud. Mõte on sama, aga eripalgeliseks muudab rännaku seltskond, kohtumised, teekonna valik ja miljon muud pisiasja. Selle korra rännuteid iseloomustavad erinevad ujumiskohad, muutlikud ilmaolud ja teemaderohkus, millega koguduste õpetajad noortele lähenesid. Kindlasti tasub äramärkimist ka rännaku alguses ja lõpus õpetaja Urmas Nageli kohalolek.
ESIMENE PÄEV
Rännaku esimene päev algas juba varakult sellega, et meie meisterkokk Evelin küpsetas kodus pirukaid. Ei, mitte oma pere jaoks hommikukohvi kõrvale, vaid noortele reisukotti pistmiseks.
Kogunesime keskpäevapalvuseks Tallinna Jaani kirikusse, andsime matkaautosse kõik selle, mida seljas pole mõtet tassida, saime Evelinilt moonakotid ning olime valmis astuma oma koguduse ette, et õpetaja Eve Kruusilt saada teeleminekuks õnnistust. Oli hea ja turvaline minna, õnnistussõnad kaasas. Meid oli Jumala kätesse palutud.
Jõudsime trammiga bussijaama ja sealt edasi viis buss meid Kanepisse. Sõit möödus pirukaid nosides ja pinginaabriga vesteldes. Kanepis tervitas saabujaid rõõmus suvevihm. Küll oli tore näha, et Kanepi kiriku uks oli meid oodates poikvel! Ja mitte ainult – õpetaja Margit Lail oli kirikus meid tervitamas. Kanepisse olid jõudnud ka Romet saateautoga ning Evelin, tema abikaasa Jüri ja rännukoer Lumi. Tegime kiire plaani, et kuidas, millal ja kuhu, ning oligi aeg majutuskohta astuma hakata.
Kanepi koguduse köstrimaja vastas asub elamiseks kohandatud hoone, mis ränduritele peavarju pakkus. Vana maja esimene korrus sobis noorte majutuseks, teisel korrusel asus köök koos kahe magamistoaga. See oli hea koht ränduritele toidu valmistamiseks ja puhkamiseks. Panime oma asjad tubadesse ning tegime esimese sooja söögi. Selleks ajaks oli jõudnud Kanepisse ka õpetaja Urmas, kelle eestvedamisel liikusime kirikusse, kus õpetaja Margit meid juba ootas. Pärast palvust ja kirikuga tutvumist saime kirikutornis käia ning õpetaja Margiti juhtimisel köstrimaja väärika ajalooga tutvuda. Saime teada, et köstrimaja on Hugo Treffneri sünnikodu, ning kuulsime hoone päästmise loost, mille keskmes olid kohalik õpetaja ja kogudus. Kujutage ette kirikuõpetaja pühendumist – ta leotas köstrimaja laepalke oma kodutiigis, et need tagasi väärikasse olekusse tuua. Tänaseks on maja lagunemine peatatud, aga kõik vajab veel väga turgutavat rahasüsti.
Lisaks töötab õpetaja Margit hospiitsosakonnas. Tema jutust jäi kõlama mõte, et surm võib teatud tingimustel ka ilus olla. Mõtlemisainet ka täiskasvanutele.
Hilisõhtul suundus üks seltskond surnuaeda uudistama, teine ujuma. Mõni noor jäi majutuskohta lauamänge mängima ja esimese päeva väsimust välja puhkama. Päris vastu ööd saabus meie rännaku kümnes noor ning üle laagripaiga laotas end sume augustiöö oma sügavas rahus.
TEINE PÄEV
Uus päev algas kohvi, pudru ja võileibadega. Noored valmistasid enesele ka rännueine ning pärast tubade korrastamist olime valmis teele minema. Õpetaja Margiti õnnistus kaasas, sättisime end Urvaste poole. Taevas oli selge ja tuju helge, esimesed kümme kilomeetrit kadusid märkamatult. Minna oli veel sama palju, kui taevas tumedaks tõmbus ning oli selge, et kuiva nahaga me siit ei pääse. Panime vihmakeebid selga ning ilma trotsides liikusime edasi.
Hoolimata vihmast oli ilus – taamal nägime välgusähvatusi ning kuulda oli kõuekõminat. Sadu tihenes ja varbad nautisid tennistes sooja suvevihma. Märkasime teel bussipeatust ning suurema saju ajal olime ootepaviljoni kaitsva katuse all. Või vähemalt me arvasime nii. Tibutav taevas rännulisi ei peatanud, ees oli ootamas Tamme-Lauri tamm. Oli vaja teada, kas 13 teelisest piisab tamme ümbert kinni võtmiseks. Piisas, ühed käed jäid ka fotojäädvustuse tegemiseks.
Edasi mindi juba rutakalt, sest taevas oli värvunud ohtlikult tumedaks. Mõni tiba ehk kukkus, aga enamik hoidis veel pilvest kinni. Urvaste kiriku torn, vasakpööre pastoraati minevale teele, uks lahti, seltskond sisse, uks kinni ja saabus tihe valge vihmasein, mis enam taevas olla ei jaksanud. Ja ta sadas ja sadas ...
Õpetaja Üllar Salumets võttis meid vastu ja vihma sadas, meie sõime ja vihma sadas, tegime endale asemed ja vihma sadas ... Meie läbimärjad jalanõud said õpetaja Üllari soovitusel põrandaküttega pesuruumi asetatud ja soovijatel avanes võimalus end duši all värskendada.
Plaanisime minna Urvaste kirikus toimuvale palvusele, kõigest mõnisada meetrit ... Aga vihma oli meetritest rohkem. Õnneks oli meil saateauto, kes kogu seltskonna nelja kaupa kirikusse viis. Kui esimesed rändurid kirikusse jõudsid, siis öeldi palvuse lõpusõnad – ajagraafik oli muutunud ja palvuse korraldajad kiirustasid juba järgmisesse sihtpunkti.
Siiski polnud kurvastamiseks põhjust. Saime osa üle tunnisest põhjalikust kiriku tutvustusest. Suur tänu selle eest Urvaste koguduse liikmele Aivar Kroonmäele! Kes või mis on suigukubjas? Kõlab nagu mälumängu küsimus. Meie noored teavad. Mis tööd tegi orelipoiss? Meie noored on seda Urvaste kirikus katsetanud.
Pärast põhjalikku kirikutuuri oli vihm lakanud ning kõik said omas tempos pastoraati tagasi minna.
Pärast kerget einet ootas meid õpetaja Üllar mälumängudega, mis olid ette valmistatud Kahooti keskkonda. Kõik said end proovile panna leeritestis ja ka muudel põnevatel teemadel. Nagu õpetaja Üllar ise naeris, siis mõni teema oli pigem nagu bingo – no kes oleks taibanud valmistuda küsimuseks, mis oli Üllari hüüdnimi koolipõlves?
Tegime ühise õhtupalvuse ja laulsime lemmikuid kirikulaule. Oli ilus olla.
Pärast õpetaja Üllariga hüvastijätmist – järgmisel hommikul ootas teda tänavakorvpalli võistlus – sättis ka laager end unele. Ei, siiski ei olnud päris nii. Seltskond noori otsustas veel Uhtjärve ujuma minna, hoolimata päikeseloojangust ja udust või õigemini just seetõttu.
Mõni vaikne vestlus, teejoomine, märgade riiete kuivatamine, lauamängud ja magamiskottidesse pugemine. Uus hommik võis end meie poole teele asutada.
KOLMAS PÄEV
Hommikul oli taevas selge ja ilm soe. Sõime, pakkisime, tegime kaasa võileivad ning hakkasime Lüllemäe poole liikuma. Vihmane eilne ja soe tänane oli põldude kohale imelise udu loonud. Läbi pehme hommiku oli kena minna.
Tee täis sõidukeid, kes Hauka laadale kiirustasid, lehmad, põllud, karjamaad. Väike tõuk meile vastu ruttamas. „Ju ikka Urvastesse,“ arvas meie noorim rändur.
Saabuv keskpäeva palavus ja karastav Vana-Antsla tiik. Puhkepeatused teepervedel, suplus Kogrejärves ja võitlused sääskede ja parmudega. Veel mõned kilomeetrid, need viimased ja raskemad. Teadmine, et Evelin juba ootab supi ja kisselliga, andis jõudu. Teadmine, et kusagil on toad ja voodid, linad ja rätikud, aitas sammu kiirendada. Viimased sada meetrit läbiti joostes – millisest jala osast see jõud tuli, on mulle senini arusaamatu. Nagu seegi, et pärast sööki oli enamik noortest jalgpalli mängimas – kohalikud versus palverändurid.
Nagu õpetaja Urmas Nagel tabavalt ütles, siis kohalikud said võidu ainult tänu koduväljaku eelisele. Jah, õpetaja Nagel oli jälle meiega. Sõlmis uljalt endale köögipõlle ette ning aitas Evelinil suppi keeta. Meie pingutustest hoolimata ei õnnestunud köögist kulpi leida. Küll aga olid olemas sõel ja kruus. Nii me noortele suppi tõstsime, õpetaja Urmas sõelaga ja Piia kruusiga.
Pärast sööki ja jalgpalli leidsime noored jõulinnakust. Jaksu jätkus veel õhtupalvuseks ja saunakski. Palvuse järel oli saun soe ja sinna noored kalja ja krõpsudega kadusid, et veel enne keskööd tagasi oma tuppa jõuda ning puhaste linade vahel õiglast ränduriund magada.
NELJAS PÄEV
Pühapäevahommik oli ilus, rändurid magasid kauem ning ärkasid pühapäevastena – puhaste ja puhanutena. Nii just oligi tarvis, sest ootamas oli Karula Maarja kiriku jumalateenistus.
Oli põnev vaadata, kuidas kaks kirikuõpetajat väikese koguduse ees teenistuse läbiviimist jagasid. Noorte tehtud tänu- ja eestpalved täitsid kiriku, kõlasid kaunid laulud, vioola- ja kitarrihelid ning julgustavad mõtted.
Õpetaja Enno Tanilase tähelepanek: „Mõnikord tuleb elus vastuvoolu liikuda, nii nagu teie, noored palverändurid, eile tegite. Põhivool kiirustas Hauka laadale melu ja lõbu poole, aga teie kõndisite vastassuunas, jäädes kindlaks oma rännu eesmärgile.“
Pärast teenistust rääkis õpetaja Enno põneva loo kirikukellast. See lugu oli umbes selline: 1944. aasta augustis põles maha vana maakividest Karula Maarja kirik. Külarahavas oli õnnetu ja aastakümneid otsiti kirikutornis olnud kella. Omamoodi oli tavaks kujunenud, et hävingut kartes peideti kirikukell kellegi kaevu või kaevati maasse. Seda lootis ka Lüllemäe rahvas – et ehk kellelgi õnnestus enne põlengut kell tornist alla tuua. Otsiti läbi kõik piirkonna kaevud, mõistatati ja kaevati võimalikke peidukohti ... Aga kella ei leitud. Mõni külaelanik loobus, mõni võttis veel teemaks, aga ajaga leidmisvõimalus aina kahanes. Kuniks üks arheoloogiatudeng võttis oma diplomitööks uurida kiriku varemeid ja nende ümbrust. Kui suur oli rõõm, kui väljakaevamistel leiti otse põlenud kellatorni alt mullakihtide vahelt vana kella tükid. Kõige paremini säilinud tükkidest ühel oli peal meistri nimi ning teisel valmistusaasta 1700.
Veel rääkis ta Karula Maarja kiriku ajaloost ning praegusest jumalakojast. Huvitava saamisloo pajatas ta ka kiriku kantslist, mis kunagi oli kuulunud Tallinna Jaani Seegi kirikule. Ühel hetkel osutus see Tallinnas üleliigseks. Õpetaja Enno Tanilas palus selle Karulasse tuua. Kuna tal endal sobivat transporti ei olnud, siis tehti Tallinnaga kokkulepe – jõulukuused kantsli vastu. Nüüdseks restaureeritud kantsel jätkab oma väärikat ülesannet, teenides Karula Maarja kogudust.
Edasi liikusime kirikust välja päikese kätte, kus oli hea vana kiriku varemete taustal ühispilt teha. Jätsime õpetaja Urmase ja õpetaja Ennoga jumalaga ning liikusime Karula Muinsuskaitse Seltsi ruumidesse. Seal ootasid meid Vaike ja Terje Puudersell, kes meile piirkonna koolidest ja eluolust pajatasid. Saime vanu õpikuid ja fotoalbumeid sirvida ning end tee ja präänikutega kostitada. Vahva oli näha noori vanades õpikutes tuhlamas ja seoseid loomas. Õpikäsitlus on aastatega oluliselt muutunud ja seda noored ka märkasid.
Külastasime Vabadussõja ausammast, mille kohta on teada lugu möödunud sajandi kaheksakümnendate lõpust. Nimelt läks punt koolipoisse sügisel samba jalamit prahist koristama. Poisid jäid „pahateoga“ vahele ning neid karistati käskkirjaga. Sama õppeaasta kevadel, pool aastat hiljem, mindi samba jalamit korrastama kogu kooliga, kohustuslikus korras. Olid ajad ...
Tagasi majutuskohta minnes külastasime kunstigaleriid ja imestasime väikese Lüllemäe rikkuste üle. Möödusime pisikesest pererestoranist, mis juba kahel korral on pälvinud suurima tunnustuse – Michelini oma.
Jah, kõhud olid ka meil tühjad, ega präänik kaua püsti hoia! Evelin oli meile tärnideväärilise supi soojendanud ning oligi aeg asjad pakkida ning bussiga Valka liikuda. Valga raudteejaama jõudes jäi meil veel küllalt aega, et linna tundma õppida. Leppisime kokku kontrollaja ning kohtumispaiga ning noored asusid avastusretkele. Mõni läks Lätimaale, mõni Valga kohvikusse ning mõni kirikuid, koole ja poode avastama.
Täpselt kokku lepitud ajal olid kõik rongis – palverändurid ja koer! Sõit tagasi Tallinnasse võis alata. Pikk rongisõit andis võimaluse kokkuvõtete tegemiseks, uinakuks ning rännaku mõtestamiseks. Oli ju palverännak enda läbikatsumine, seemnekeste kogumine ja mõtete korrastamine. Selleks kõigeks jagus nüüd aega.
Välismaailm lähenes umbes 140 kilomeetrit tunnis – rongi kiirusel. Rännakul ehitatu tuli kindlustada, et ükski väärt seemneke tuulte keerises kaotsi ei läheks, ja annaks Jumal, et need kinnituksid viljakale pinnasele.
Täname kõiki teel kohatud abilisi ja toetajaid! Nii noored kui ka nende saatjad avaldavad tänu vaimuliku rännaku eest. Aitäh, õpetajad Eve Kruus, Urmas Nagel, Margit Lail ja Kanepi Jaani kogudus, Üllar Salumets ja Urvaste Püha Urbanuse kogudus ning Enno Tanilas ja Karula Maarja kogudus.
Ajaloolise rännaku eest täname Aivar Kroonmäed Urvaste kogudusest, Vaike Puuderselli ja Terje Puuderselli Karula Muinsuskaitse Seltsist. Sooja vastuvõtu eest Valev Sisovi ja Lüllemäe tervise- ja spordikeskust.
Suur tänu Merike Kandarile, kelle vahendusel jõudsid meieni pudrud ja makaronid palverännaku toetajatelt AS-ilt Mobec ja Kateriina Dallmijnilt.
Palverändurite tänu kuulub Tallinna Jaani kogudusele ja lapsevanematele, kelle osavõtlikkuse ja panuseta poleks rännakut toimunud.“
