Aasta alguses Saksamaalt Eestisse tulnud intoneerija MATTHIAS ULLMANN sai veebruari keskpaigaks valmis oma u 350-tunnise töö Tallinna Jaani kiriku oreliga. 16. veebruaril kogunesid orelirõdule õpetaja JAAN TAMMSALU, organistid TIIA TENNO ja MARIS OIDEKIVI, toomkiriku orelihooldaja TOOMAS MÄEVÄLI, meie kiriku orelite hooldaja TIIT KIIK ja Kaarli kiriku peaorganist PIRET AIDULO, et meistrit tänada ja ta töö n-ö ametlikult vastu võtta.
Mingit eraldi vastuvõtukomisjoni polnud põhjust moodustada, kuna Matthias Ullmann on üks Euroopa kõige parematest intoneerijatest. „Härra Ullmann, te olete niisugune kvaliteedimärk, et me lihtsalt usaldame teid,“ ütles õpetaja Tammsalu tänukõnes, „me ütleme ääretult suure tänu, et te selle töö teha võtsite. See ei ole maailma parim ega kuulsaim orel ja nii mõnigi intoneerija oleks öelnud, et niisugust ta ei hakka tegema – ja see muudab teie töö meie jaoks veel eriti oluliseks. Nii et ülimalt suur tänu selle töö eest.“
Kõla saab ajada täpseks ja puhtaks
Vastukõnes tunnistas Matthias Ullmann, et selline tänutulv paneb tal põsed õhetama. Oma sõnul oli ta seda tööd teinud natuke ka iseenda pärast, sest teda vaimustab, kui mõni orel hakkab tema käe all väga ilusti kõlama. Selleks, et organist saaks orelit hästi mängida, on vaja, et pill üldse annaks võimaluse heli võimalikult täiuslikult kuulata. Ta tõi eeskujuks barokkorkestri: kui kõik viiulid mängivad ühe tooni peal vibraatot, siis tekib täiesti eriline kõla. See tuleb ka orelis saavutada.
Omal ajal sai Ullmann inspiratsiooni raadioülekandest, kui ta kuulas üht Händeli teost Hawkwoodi orkestri esituses. Siis ta imestas ja tajus esimest korda, kui puhtalt võib üks heli kosta, kui kõik instrumendid on väga täpselt hääles. Ta võttis selle endale eeskujuks ja ideaaliks ning proovib seda oma töös rakendada – teisisõnu katsetab, kui täpseks ja puhtaks saab kõla ajada, kui töötada orelivilede kallal.
Nädala keskel mängis meister Ullmann ka ise oma intoneeritud orelil ja tundis, kuidas kananahk tuli ihule – nii hea on nüüd see kõla. „Nii et jah, ma tegin seda ka enda pärast – justkui misjonär,” ütleb ta.
Uudne parandusettepanek
Loomulikult ei ole põhjust pärast intoneerimist siiski imet loota – kas või juba selle pärast, et lõplik tugevus, forte fortissimo, mis paneb kogu kiriku mürisema, Jaani kiriku peaorelil puudub, kuna tal on vähe keelregistreid. “Siin on tehnilisi probleeme, mida meie oreliehitajate ja organistidena teame, ta on keeruliselt ehitatud, temas on väga palju problemaatilisi kohti, need on ja jäävad temasse alati. Aga kuulaja seda ei tea: kui alt kuulata, siis tunduvad kõik piano'd, mezzo forte'd, forte'd väga meeldiva kõlaga,“ märgib Ullmann.
Aastate eest oli teravalt päevakorras küsimus, mida peaoreliga teha, kas see tasub säilitamist ja restaureerimist ning kui kaua ta vastu peab. Meister Ullmannil tuli nüüd idee kogu mängu traktuur elektrifitseerida ehk elektriliseks muuta – see tagaks, et orel kestab veel aastakümneid.
Kui seda mitte teha, siis tuleks kõik membraanid vahetada, aga seda on ülimalt keeruline saavutada, kuna igale poole ei pääse ligi – see tähendaks uut kapitaalremonti. Praeguses olukorras peaaegu võimatu ülesanne.
Isegi kõla muutus valjemaks!
Praegu valmis saanud intoneerimises õnnestus registrite ühtlustamine kõige paremini manuaalil ja esimesel ja teisel registril. Meistri sõnul teeb see ka kõla veidi valjemaks ning see on väga hea, kuna Jaani kiriku orel ikkagi on natuke vaikne suure kirikuruumi jaoks.
„Nüüd saab ka tutti's mängida ühte tooni nii, et see kõlab puhtalt. Aga muidugi eeldusel, et keelregistrid on hääles sellel hetkel,“ on meister oma töö tulemusega rahul.
Tehtud intoneerimistöö ei tähenda, et orel oleks hooldusvaba – ei, see vajab ka tulevikus pidevalt hooldust: mitte ainult häälestamist ja tolmu pühkimist, vaid ikkagi hooldust.
Kuulmiskahjustusi leevendab sport
Jaani kirikus olid meister Ullmanni sõnul ideaalsed, perfektsed töötingimused: ta sai siin süüa teha, vesi ja tualettruum asusid läheduses, lõunaajal oli võimalik magada, keegi ei tulnud segama.
Tööpäevad algasid igal hommikul kella kuue-seitsme paiku ja kestsid pärastlõunal poole neljani. Pärast seda tegi Matthias Ullmann igal päeval kaks tundi trenažööril jõuharjutusi. Ta on aru saanud, et kõrvu, mis on päev läbi ääretu koormuse all olnud, päästab just sport, kuulmine ja kõrvade konditsioon taastuvad paari tunni jooksul selle abil täielikult. Ta on proovinud ka ilma spordita hakkama saada, aga siis kuulmine niimoodi ei taastu.
Kuna Matthias Ullmann armastab väga loodust, siis pühapäeviti tegi ta Tallinnas oleku ajal mitu korda neljatunniseid jalutuskäike mereäärt pidi Pirital.
Mingis mõttes nautis ta ka hardushetki ja neljapäevaseid palvusi, mille ajaks tuli paratamatult töö vahepeal katkestada. „Ühel korral oli siin koos flöödiga kavas Procol Harumi „A Whiter Shade of Pale“. Kuna see on mu lemmiklugu noorusest, siis olin ma seda kuuldes väga õnnelik – leian, et see kõlas päris hästi,” kirjeldab meister ootamatut avastust.
Nüüd läheb Matthias Ullmann Kaarli kirikusse ja teeb seal oreli täishäälestuse. Pärast seda suundub ta tagasi Saksamaale, kus intoneerijat juba pikisilmi ootavad järgmised orelid.
PS! Täname organist Tiia Tennot tubli tõlkimise eest sellel kokkusaamisel!
(Foto: Heidi Tooming)
