Räägib teeneteristi saaja:
„Sain väga üllatava kutse tulla 2. oktoobril Tallinna toomkirikusse, et vastu võtta üks kiriku väga kõrge autasu. Teeneteristi III järk on aastaid tagasi mulle omistatud, aga nüüd siis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Teeneteristi II järk.
See oli ääretult suur üllatus, sest olin küll arvanud seda, et autasude piirid on käes, neid on saadud päris palju nii riiklikul tasandil kui ka linna kui ka kiriku poolt. Ega siis koos Elmo Nüganeniga Tallinna vapimärgi saamine polnud kindlasti väike asi, ja kiriku teeneteristi III järk on ka saadud – ei arvanud, et oleksin midagi sellist korda saatnud, mis paneks veel kõrgemat autasu mulle andma, ega arva ka seda, et oleksin juba nii vana, et peaksin veel enne lõplikku ärakustumist midagi saama.
Õnneks ei ole see seotud elutööga, vaid on üks vaheetapi äramärkimine. Küllap nemad, kes selle omistasid – peapiiskop, kes sellele otsusele alla kirjutas –, saaksid ütelda põhjuse, aga mina võin öelda vaid seda, et ma olen üliväga tänulik. Kindlasti ei ole ma mingi veatu mustervaimulik, aga küllap siis on neid, kes näevad midagi, mida mina ise ei märka. Igal juhul olen tänulik. Väga tänulik.“
