Vaimulikud vastavad

Ristimine

Küsimustele vastab õpetaja Jaan Tammsalu.

Mis on ristimine?

ristimispilt1Väga lihtsalt öeldes on ristimine enese või oma lapse usaldamine Jumala kätesse – Tema juhtimise, kaitse ja õnnistuse alla. Teisest küljest on ristimine midagi, mis on Kristuse enese poolt alustatud või õigemini kästud ja mille juures on väga võimas tõotus. Matteuse evangeeliumi viimastes salmides on kirjas: „Jeesus astus oma jüngrite juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“.“ Kui Teda usaldada, siis ei ole raske seda ülesannet täita. Samas, sellist käsku ja tõotust saab anda ainult kas hullumeelne inimene või kõigeväeline ja igavene Jumal.

Ristimine on tee, mille kaudu inimene saab kristlaseks. Kui keegi ütleb, et ta on ristimata kristlane, siis see oleks nagu õhuta õhk. Ei saa olla ristimata kristlast. Võib olla küll ristimise poole liikuv kristlusest pidav inimene, aga kristlaseks olemine algab ristimisega.

Miks peab ristima?

Lihtne vastus oleks sellele see, et eks me kogu aeg otsime seda, kuidas meie elu oleks turvalisem, harmoonilisem, kuidas meie lapsed oleksid rohkem kaitstud ja hoitud – ristimine on tee kõige selle juurde. Kelle oma sa oled, kelle juhtimisel sa elad, kelle peopesa kumeruses sa rändad ja oled? Need on väga olulised küsimused. Kaika Laine ei püüdnudki kedagi, kes ei olnud ristitud, tervendada. Kui küsisin, miks nii, vastas ta, et pole mõtet, sest ristimata inimene on vale jõu meelevallas ja kui haigus ühest kohast ära võtta, lööb see teises kohas välja. Tuleb alustada ristimisest. Tuletan taas meelde seda vana ja võimast küsimust, mille leidsin kord ühest Jaak Jõerüüdi raamatust – mille peale sa üldse loodad, kui sul Jumalat ei ole, ja mida sa kardad, kui ta sul on? Kui Jumal on teinud Tema omaks saamise nii lihtsaks, miks peaks sellest keelduma? Ja miks peaks ootama, millal lapsed kord ise otsustavad, kas nemad ikka tahavad või ei taha ristitud saada? Miks peaks viivitama lapse usaldamisega Jumala õnnistuse ja kaitse alla? Ja miks me ei lase lapsel teisi, palju väiksema tähtsusega küsimusi ise otsustada – näiteks seda, kas ta ikka tahab minna kooli?

Kas inimene peab enne ristimist olema kindlasti usklik?

Kui me räägime laste ristimisest, siis on nii, et ristitakse n-ö vanemate usu peale ja vähemalt üks vanematest peab olema leeritatud. Aga kui me räägime täiskasvanud inimesest, siis ma küsiksin juurde, et KUI PALJU usklik? Kuidas me seda mõõdame? Vaimulikele ei ole antud kraadiklaasi, et mõõta usk üle ja öelda, et 38,5 kraadi on ristimiseks sobilik ja 37 kraadi veel ei ole. Kindlasti mitte ei ole vastus see, et peab olema süvausklik, vaid vastus on see, et luterlikus kirikus on asi natuke lihtsamaks tehtud: leerikool peab läbi olema, mingid teadmised peavad olema omandatud ja peab olema tahtmine ristitud saada. Kui on mingites asjades sügavad kahtlused, näiteks apostliku usutunnistuse piires, siis tuleb küsida ja arutada. Kui inimene loeb usutunnistust ette ja ütleb: „Mina usun,“ ja ta ütleb selle kõige olulisema ära, millesse ta usub, aga tal on seal ikkagi mingid kahtlused – minul kunagi olid –, siis tuleb enne leeriõnnistust küsida. Leerikool on see, mis peaks andma vastused paljudele küsimustele, ja kui sa oled suuteline ütlema sõnu „Mina usun ...“ ning sinna juurde apostliku usutunnistuse, siis sellest luterlikus kirikus piisab, see sisaldab kontsentreeritult kõige olulisemat.

Kas ma saan õndsaks, kui ma olen ristitud?

Kas Stalin sai õndsaks – ta oli ristitud –, kas Lenin ja Hitler saavad õndsaks, sest nad olid ristitud? Jeesus on öelnud: „Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks.“ Siin on kaks komponenti, see on nagu osad lakid – kui sa paned selle laki põhiosa maha ja arvad, et võid varsti sinna põranda peale kõndima minna, siis sa jääd sinna naks ja naks kinni ning kolmandal aastal ikka veel jääd sinna kinni ja kõik kärbsed on ka sinna kinni jäänud. Peab panema kõvendi ka juurde – see kõvendi on usk ja küllap ka need teod, mida me teeme. Ristimine on ukse avamine, aga meie usk, usaldus ja teodki annavad viisa edasiminekuks.

Mida tähendab, et ristimine on sakrament?

Ristimine on püha toiming ehk siis see, mida tähistab kreekakeelne sõna μυστήριο (müsteerium). Müsteerium on see, mida me ei suuda lõpuni seletada, mis jääb meie jaoks varjatuks. Kõigile küsimustele ei olegi võimalik täpselt vastata: mis seal täpselt toimub, kuidas inimene on muutunud sellest hetkest alates, kui ta on ristitud. Jumal ei ole andnud kõiki vastuseid inimesele kätte, aga luterlikus kirikus on kaks sakramenti: ristimine ja armulaud. Need mõlemad on Jeesuse poolt kästud teha või siis Tema alustatud, ja nende mõlema puhul on käsk, et neid peaks ka edaspidi tegema. See ei ole mitte see, et Jeesus on kedagi kuskil erilisel viisil parandanud ja nüüd peame meie ka niimoodi parandama, vaid ristimise ja armulaua kohta on käsk teha seda jätkuvalt, kuni maailmaajastu otsani. Ja sakramendi puhul on veel üks väga oluline asi, et seal oleks juures ka mateeria, mingi aine – ristimisel siis vesi. Kolm osa: Jumala käsk, Jumala tõotus ja aine. Ristimisel on see aine vesi, armulaual vein ja leib.

Kuidas käib ristimine?

On olemas kirikud, kus ristimiseks on hädavajalik bassein. Kuid luterlikus kirikus öeldakse, et ristimine ei sõltu vee kogusest ega ka mitte vaimuliku isikust, vaid Jumala tõotusest. Ristija on Jumal ja vaimulik on vaid vahendaja. Veega on ka nii, et kui basseinis või Jordanis ristides jääks ikkagi mingi osa peast kuivaks, siis mis me selle osaga peast peaksime tegema? Lihtsam on öelda, et luterliku kiriku ristimise puhul on nõue, et seda tuleb teha voolava veega. Kui keegi ütleb, et tuleb panna kolm tilka vett, siis ta vist on mingi kuradi asjaga asjad segi ajanud, seal on kolm tilka verd. Aga Jumala puhul ehk ristimisel on kolm voolavat peotäit vett. Laste ristimisel kasutan mina toasooja, leiget vett ja täiskasvanute puhul külma vett. Vesi tuleb kraanist, allikast või kaevust – olenevalt sellest, kus ristitakse. Me kasutame kõige tavalisemat vett. See ei ole nii, et me käime Vatikanist või Kuremäelt kalli raha eest mingit vett toomas, vaid see on seesama vesi, mis on siin meie kõigi läheduses, ainult et see vesi muutub eriliseks sellel hetkel, kui sinna jumalasõna juurde tuleb ja ristimine õigesti toimetatakse. Osa meie Kiriku vaimulikest teevad ka enne ristima hakkamist eraldi veepühitsemise palve. Pärast ristimist tuleb vesi aga väärikal kombel kuskile valada, st mitte kanalisatsiooni, vaid meie kirikuteenijad käivad ristimisvett valamas mõne puu juurtele või muru peale – igatahes loodusesse tagasi, aga mitte läbi kanalisatsiooni. Mõnel pool visatakse ristimisvett ka kiriku välisseinte peale.

Mitu korda võib inimest ristida?

Mul tuleb alati millegipärast sellega meelde Ivo Schenkenbergi küsimus, et „Mitu korda ma pean üht inimest tapma?“. Ristimine on uuestisünd. Ja mitu korda siis võib ühte inimest sünnitada?! Ma ütleksin, et vastus on selles küsimuses – kui on sünd, siis on ainus sünd ja igasugused uuestiristimised on minu jaoks üks väga õnnetu lugu nende kirikute puhul, kus väidetakse, et teised kirikud ei risti päris õigesti. Ma olen alati öelnud neile inimestele, kes mõtlevad liikuda luterlikust kirikust mõnda teise konfessiooni, et õnnistus kaasa, aga ainult siis, kui sind ei sunnita seal uuesti ristimisele. Sest Piibel räägib ainult ühest usust ja ühest ristimisest. Kui sa vahetad usku, lähed muhamedlusesse, siis tee seal need riitused ära, mis seal nõutakse, aga kui sa jääd kristlaseks, siis tea, et ristimine on ainukordne ja kustumatu.

Kellel ja kui palju on vaja ristivanemaid?

Ristivanem peab olema leeritatud inimene. Kui ta on meie koguduse liige, meie konfessioonist, siis ta peab olema leeritatud, mitte ainult ristitud. Ja ta peaks olema lapsega hästi positiivselt seotud. Kui need kaks komponenti on ühe inimese puhul juba täidetud, siis Eesti tingimustes, kus pooled eestlased on ristitud ja pooled ei ole, aga leeritatute hulk on kordades väiksem, ollakse päris õnnega koos. Nii et tänapäeval räägime siiski minimaalselt ühest ristivanemast ehk vaderist. Kui on õnn, et suudetakse ühele lapsele kaks kuni kolm ristivanemat leida, siis on see suurepärane tulemus. Aga varsti on need inimesed vist rekordite raamatus, kes selliseid variante leiavad. Vahel on leitud pere kolmele lapsele üks, kõigile ühine ristivanem.

Kas täiskasvanu saab endale vormistada ristivanemaid?

Saab vormistada küll, paber kannatab kõike, ka ristimisraamatud kannatavad. Ristimisraamatud on nii laste kui ka suurte puhul ühed ja kõik kantakse ühte raamatusse – seal on suur tühi lahter, kuhu kirjutatakse ristivanemate nimed. Kui keegi on aastaid tahtnud ristitud saada ja tal on juba ammu mõeldud omale ka ristivanem, siis miks mitte see ristivanem vormistada, kui inimene ükskord täiskasvanuna ristimiseni jõuab.

Ristivanemaid võib lastele ka hiljem juurde võtta. Näiteks kui on läinud nii, et oma isa last ei kasvata, perre tuleb kasuisa, kes ühel hetkel on juba vägagi isa, kuigi ta ei ole seda bioloogilises mõttes, siis miks mitte teda näiteks ristiisaks vormistada.

Kui vana last võib ristida?

Kuni 14. eluaastani, sealt edasi võiks ta juba leeri tulla. Algusmoment on sünnihetk, kohe võib ristida. Käiakse näiteks ka sünnitusmajades ristimas, aga tavaliselt siis, kui laps on suremas. Olen peaaegu igal aastal ristinud ühe lapse nii, et nädala või kuu pärast on torud ära võetud ...

Kuni 19. sajandini ei lastud ühtki last 14-päevaseks ilma, et teda poleks ristitud. Laste suremus oli tol ajal nii suur, et keegi ei kujutanud ettegi seda, mis saaks siis, kui laps sureks ja poleks ristitud – KUHU ta siis läheks, mis tast siis saaks? Keegi ei riskeerinud jätta ristimata. Seetõttu oli laps ristimisel ristivanema kätel, ema oli nurgavoodis. Ikka ja jälle küsitakse, et kelle kätte ristimisel laps anda – laps on juba suur, pooleteiseaastane, aga ikka on vaja kellegi kätte anda! –, aga ristimisel antakse laps selle kätte, kelle süles ta kõige vähem karjub.

Milline rist peab ristitaval olemas olema, kui ta tuleb ristimisele?

Ei peagi risti olema, aga mina küll olen soovitanud, et risti võiks ristivanemailt kingituseks „välja pressida“. Kui me ristime last, siis mitte lusikas ei ole tähtis, vaid see, et lapsel oleks kaelarist – vaderid võiksid omavahel kokku leppida, et üks kingib risti, teine keti, ja kamba peale saab ilusa kingituse. Küll aga näiteks mina kasutan kodus hommikukohvi ajal oma vanavanaema ja vanavanaisa ristimislusikaid, kus on nimed peal ja aastaarvud 19. sajandist, – need on ka ilusad asjad. Aga alustame tähtsamast, alustame ristist. See võiks olla selline, mida laps saab edukalt kasutada ka siis, kui ta on 25-aastane või 75-aastane. Ärge kinkige neid titeriste, millega pole pärast mitte midagi teha! Mitte et ma maha teeksin juba tehtud kingitusi, aga me räägime praegu tulevikku suunatult.

Ka ilma ristita kõik ristimisel toimib, aga kui pärast hakatakse ütlema, et „me tahaksime uut risti pühitseda ...“, siis parem oleks ikka see rist, millega last juba ristiti, mis tal eluaeg pärast kaelas on. Seepärast tasuks vaadata ka selliseid kette, mis tõepoolest püsivad.

Kas on võimalik risti pärast pühitseda?

Jaa, on küll. Seda ikka tehakse. See on hästi lihtne protseduur, selleks ei ole õpetajal vaja isegi mingeid ametiriideid ekstra selga panna: õpetaja võtab risti lihtsalt käe peale, loeb väikese palve selle risti üle ja ulatab risti siis tagasi. See on umbes minutiline palve, õnnistussoov.

Kantslist on vahel kuulda, et ristitavale on kingitud orelivile. Mida see tähendab?

Viimastel aastatel on väga palju hakatud lastele tellima ristimise puhul nimelisi orelivilesid. Vahel öeldakse, et lapsed on kui oreliviled, kui neid on kolm-neli tükki järjest, aga kui on ka vaid üks „vile“, üks laps, ka siis kingitakse sageli orelivile. Tihti teeb selle kingituse ristivanem – paneb lapse kirikusse helisema. Laps saab sertifikaadi, kus on kirjas, milline orelivile – C või D või C-diees või B-bemoll – siis temanimeline on. Ja laps ei saa orelivilet mitte vilistamiseks koju kaasa, vaid kirikuseinal olevale tahvlile tuleb teadaanne, et selle lapse nimeline orelivile on Jaani kiriku orelis. Selliseid orelivilesid on siin juba üle tuhande, ligi 1200, aga mitte kõik ei ole ristitute omad, vaid on ka muudel puhkudel neid kingitud. 

Hiljuti kinkis üks pere meie kirikule oma laste ristimisel torni kellamängu kella. Kõigi laste nimed valatakse Hollandi kuninglikus kellavalukojas kella sisse ja see nimeline kell hakkab Jaani kiriku tornis helisema teiste 27 kella kõrval võib-olla järgmised kolm sajandit. Sellised on võimalused meie kirikus. Tahame kiriku 150. sünnipäevaks 2017. aastal panna torni kellamängu.

Mis peab ristimisel seljas olema?

Riided. Nii väikeste kui ka suurte puhul on siis peamine pidulikkus. Siin Jaani kirikus on tänapäeval ristitud inimesi ka 1905. aastal vanavanavanaema tehtud ristimiskleidis, milles on ristitud neli või viis põlvkonda – see on väärtus omaette. Aga samas meil on siin kapis olemas ka ristimiskleite, mida saab laenutada – pärast lasta keemilisest puhastusest läbi ja sitsid-satsid ongi kõik olemas. Piduliku riietuse me võiksime lapsele kindlasti panna, et isegi kui ta on alles kolme-nelja-viieaastane, siis tal jääks ka riietusest tunne, et see on tähtis ja pidulik sündmus. Ka täiskasvanu ei peaks katkistes teksades kohale tulema. Päris väikestel pannakse nii poistele kui ka tüdrukutele ristimiskleit. Poistel sobib see selle hetkeni, kus poiss ise ütleb, et tema kleiti selga ei pane. Vastus on lihtne – las ta ise ütleb, mida ta tahab.

Kui palju maksab Jaani kirikus lapse ristimine?

Koguduseliikme lapse ristimine võib maksma minna 30 euro ringis: seal on õpetaja, organist, kirik on ainult selle sündmuse ja perekonna päralt. Antakse välja ristimistunnistus, lapsele kingitakse „Piiblilugude“ raamat. Lisaks saab tellida ristivanemale ristimistunnistuse ja lapsele suure ristimisküünla. Väikese lapse puhul antakse küünal ristivanema kätte, suurem laps hoiab seda ise.

Kui ei ole koguduseliikmed, siis on hinnad umbes poole kõrgemad. Me ei arva, et me peaksime n-ö peale maksma. Mitte ühegi talitusega me ei teeni kasumit, aga me püüame koguduseliikmetele teha miinimumhinna, sest nemad on oma kogudust liikmeannetustega aastaid toetanud ega pea ametitalituste eest tasuma sama palju kui need, kes vaid seda ühte teenust kirikust tahavad.

Kui tulla vormistama, siis saab siin kantseleis ära maksta, aga on võimalik ka ülekandega maksta koguduse pangaarvele, kuid siis tuleb kõigepealt kokku leppida, mida täpselt tahetakse. Talituste pealt tulumaksuvabastust ei ole. Kõik käib ametlikult, mitte mingeid ümbrikuid õpetajale ega organistile ei tohi anda.

Kas pärast ristimist peab hakkama kirikumaksu maksma?

Kirikumaksu maksmine algab leeritamisest, mitte ristimisest. Ega ristitud lapsel mingit sissetulekut ole – on vaid väljaminekud. Täiskasvanu ristimisele järgneb aga mõne päeva või nädala pärast leeritamine ja siis on vaja liikmeannetus tasuda. Laste käest mitte mingit liikmeannetust ei võeta.

Kui kaua läheb aega, kui on soov ristida?

Kui on soov ennast ristida, siis läheb üsna kaua, kolm kuud. Ristimiseks tuleb leeris käia ja see kestab kuskil 2,5 või kolm kuud. Kui sa tahad aga oma last ristida ja oled Jaani koguduse liige, siis võib seda juba kasvõi täna-homme teha, vastavalt sellele, kuidas kokku lepitakse. Sa pead teadma, millist aega sa tahad ja kas on eelistus ka õpetaja osas, ja kirik vastab siis, kas see on sel ajal võimalik. Kõige lihtsam on pöörduda kantseleisse või siis konkreetse õpetaja poole ja siis hakata asju ajama. Kantseleis on võib-olla pisut lihtsam, sest seal nähakse nii õpetaja vabu aegu kui ka kiriku vabu aegu.

*****

Räägiksin lõpuks ka ühe loo.

Kanadas kohtasin naist, kes selle loo mulle jutustas. Oli aasta 1944. Ta oli sünnitanud poja. Mees oli Saksa sõjaväes kusagil Saksamaal. Vene väed olid liikumas Tallinna poole. Naine läks oma isale ütlema, et ta sõidab õhtul väljuva laevaga Rootsi. Isa arvas, et sõitma peab, aga kõigepealt tuleb laps ristimises Jumala kätesse usaldada. Naine meenutas, et sel hetkel oli ta arvanud, et ta isa ei ole normaalne. Kuid isa jäi oma arvamusele kindlaks, otsis õpetaja ja laps ristiti selsamal õhtul. Kui aga naine lapsega sadamasse jõudis, oli laev juba välja sõitnud. Nad pääsesid järgmisel päeval paadiga üle Läänemere. Rootsi jõudes said nad teada, et suur laev, millest nad maha olid jäänud, oli saanud täistabamuse. See naine ütles mulle üle poole sajandi hiljem, kuidas nüüd räägib ta oma lastelastele, et need oma lapsed võimalikult kiiresti ristiksid, sest see on nende eluks kõige olulisem. Millegipärast vaatavat aga tema lapselapsed talle otsa sarnase näoga, nagu kord tema oli oma isale otsa vaadanud.

*****

Täiskasvanute ristimisel laulame lõpulauluks laulu, milles on sõnad „Ma olen ristitud ja kirjas, ma olen eluraamatus. Ma olen Taevaisal armas, mu oma on Ta pärandus. Mu nimi taevas kirjutud, ta käte peale märgitud“.

/juuni 2015/

Kalender

E T K N R L P
1
2
5
6
8
9
12
13
15
16
20
22
23
26
27
29
30

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net