Vaimuelu

„Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse“ (2Tm 1:10).

Kuis nii: Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma? Internetist leitud statistika kohaselt sureb maailmas igas sekundis 1,8 inimest. Peaaegu igal päeval näeme lehtedes leinakuulutusi. Ilmselt meil kõigil on kogemus oma lähedaste matustest. Järjest suuremaks probleemiks on kalmistul hauakohtade saamine. Kuid ei apostel Pauluse kirjas, mida tsiteerisin, ega ka kusagil mujal Piiblis pole öeldud, et surma enam pole. Et see on maa pealt kadunud. Alles Ilmutusraamatus (21:4) kirjutatakse meile uuest taevast ja uuest maast, kus „Surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam“. Seda uut taevast ja uut maad pole veel.

Miks siis apostel kirjutab, et Jeesus on kõrvaldanud surma? Mida üldse tähendab väljend „kõrvaldanud“?  See ei tähenda „hävitanud, kaotanud“, nagu paljud seda mõistavad. Kõrvaldanud – see tähendab: kõrvale lükanud, kõrvale pannud. Mitte olematuks muutnud. Kõrvale paneme need asjad, mis ei ole enam olulised, ei ole enam tähtsad, kõrvale paneme probleemid, küsimused, mis on oma lahenduse leidnud, aktuaalsuse kaotanud. Läbi aegade, tegelikult kuni tänase päevani on inimestele ikka muret valmistanud ja küsimusi tekitanud enda tulevik: mis saab edasi siis, kui elu lõpeb, pärast surma?

Me ju teame, et iga inimese organism aastatega vananeb ja muutub, pärast elutegevuse lõppemist hävineb mõne aja pärast sootuks. Ihu ihuks, see on vaid kest, aga mis saab selles elanud hingest, sellest, mis teeb meist need, kes me oleme? Nii Vanas kui Uues Testamendis on lugusid sellest, kuidas Jumal on surnuid üles äratanud. Kas prohvet või Jeesus on Jumalat palunud ja Jumal on surnud inimese taas üles äratanud. Kuid need on olnud üksikjuhud. Ja veel – need inimesed, kelle elustamisest pühakiri meile kõneleb, surid mõne aja pärast ikkagi ära. Jumal küll kinkis neile elupäevi siin maa peal juurde, aga nad ei jäänud elama igavesti, surid lõpuks ikkagi.

Kui Jeesus on kõrvaldanud surma, siis tähendab see, et meil pole enam vaja tunda muret selle pärast, mis muudab surma meie jaoks hirmutavaks, surma tagajärgede, oma persooni, oma isiksuse hävingu ja kaduvuse  pärast. Oma tuleviku, oma suremise pärast muretsemise ja selle peale mõtlemise asemel saame mõelda elule, saame elada elusamalt, elada julgesti, tunda rõõmu elu imest. Jumala Poeg Jeesus Kristus tõi maa peale tulles oma eluga rõõmusõnumi: Looja, Jumal, märkab ja hoolib. Ta on kõigeväeline – isand ka surma üle. See kõigeväeline Jumal on armuline ja Ta on saatnud maa peale inimeste juurde oma poja Jeesuse, et Ta julgustaks inimesi elama ja aitaks pärast elu lõppu jõuda surmavallast läbi neil, kes Temasse usuvad, Tema jälgedes käivad, elavad nii, nagu Tema on õpetanud. See tähendab: elavad nii, nagu meie Looja, meie Taevane Isa, meilt ootab. Teispool surmavalla pimedust on ootamas igavese elu valgus. Meil kõigil on võimalus sellesse valgusesse jõuda.

Jeesus ise on öelnud: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu“ (Jh 5:24).

Kas Jeesuse sõnad käivad meiegi kohta? Aga kas me usume Jumalasse, kuuleme tema poja, meie Issanda sõna? Kas meie elu, meie teod ja sõnad näitavad, et meie usk on tõeline ja elav usk? Surma võitev ja igavesse ellu viiv usk?

PALVE: Issand, kõigeväeline Jumal ja Looja, Sina, kes Sa oled valitseja nii elu kui ka surma üle. Me täname Sind, et Sa saatsid oma Poja Jeesuse Kristuse julgustuseks ja abiks neile, kelle jaoks Sina oled nende taevane Isa ja kes igatsevad jõuda kord Sinu juurde, Sinu riiki, sinna, kus Sind saab näha palgest palgesse, sinna kus: „surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam“. Aita meil uskuda Temasse, aita uskuda Tema sõnadesse, aita elada nii, nagu Tema on meid õpetanud. Elada elusamat elu, elada julgelt ja rõõmsalt, minna igale päevale vastu tänuliku südamega. Ja kui meie maise elu päevad lõpevad, aita meil rahus astuda üle surma läve, teades, et Sinu Poeg, meie Issand Jeesus on meie kõrval juhatamas ja aitamas ka rännakul läbi igaviku, kuni jõuame Sinu taevasesse riiki, kus saame osa igavesest elust.