Vabaduse plats 1, Tallinn

NÄDALA MÕTE. 28.12.2020

(Jutluse alusel, mille õp Hiob pidas evangelisti ja apostli Johannese mälestuspäeval Jaani kirikus – evangelist Johannes on Jaani kiriku nimipühak.)

Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni – mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle“ (Jh 21:22).

Täna mõtleme apostel Johannesele, armastuseapostlile ja neljandale evangelistile. Millega ta teiste evangelistide hulgas silma paistab? Matteus oli tolliametnik ehk riigiteenistuja, Markus oli rikka ärinaise poeg, Luukas kreeklasest arst – aga Johannes? Tema oli Sebedeuse poeg ja Jaakobus Vanema vend, nende ema Saloome oli Jeesuse ema Maarja õde. Sebedeuse pere ei olnud vaene, nende teenistuses oli palgalisi kalureid (Mk 1:20) ning Johannes oli ka isiklikult ülempreestri tuttav (Jh 18:16). Hieronymuse teatel pärines ta Galilea järve põhjakaldal asuvast Betsaidast, nii nagu Peetruski. Damaskuse Johannese teatel oli tal maja Jeruusalemmas Siioni mäel. Seetõttu pole imestada, kui hästi tunneb Johannes oma evangeeliumis Püha Maa geograafilisi üksikasju, olles kohalike oludega tuttav.

Noorena olid vennad Johannes ja Jaakobus olnud äkilise loomuga. Ükskord nad käratasid, et Jumal nuhelgu taevase tulega samaarlasi, kes keeldusid jüngritele öömaja andmast, mistõttu Jeesus vaigistas neid (Lk 9:54j). Teinekord tahtsid nad endid Jeesuse tähtsaimateks jüngriteks upitada Tema paremal ja pahemal käel, kuid Jeesus taas keeldus sellest (Mk 10:35jj). Küllap Issand tundis nende iseloomu, kui pani neile juba jüngriks määramisel hüüdnimeks Kõuepojad (Mk 3:17). Alles siis, kui Johannes vanana elas ja viimaks ka suri Efesoses, oli ta vaikne ja tasane ning olevat kirikuisade teatel korrutanud ainuüksi: „Lapsukesed, armastage üksteist!“ Keegi ei ole arvatavasti nii pehmeke, et ta kunagi ei kärataks. Alles aastad võivad õpetada vaiksemat tooni hoidma. Paulus peab oma väitega „Kui vihastute, siis ärge tehke pattu“ ilmselt just äkilisi pahandamisi silmas – patt on alles viha muutumine püsiseisundiks. „Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle“ (Ef 4:26). Samas mõttes võrdsustab Johannes oma esimeses kirjas vihkamise, st püsiva vihapidamise mõrvaga (1Jh 3:15).

Johannes oli silmapaistev jünger ja kuulus n-ö apostlite presiidiumisse. Kolm korda öeldakse, et Jeesus jättis ülejäänud jüngrid maha ja võttis endaga kaasa ainult kolm: Peetruse, Jaakobus Vanema ja Johannese – kui arvatavasti kõige küpsemad. Need kolm olid Jeesuse kirgastumise pealtnägijaks kõrgel mäel (Mk 9:2jj) ning Ketsemani palvevõitluse (Mk 14:33) ja Jairuse tütre ülesäratamise tunnistajaks (Mk 5:37). Johannes kuulus ka algkoguduse „kolme samba“ hulka, kui Paulus Jeruusalemma külastas. Tema vend Jaakobus Vanem oli 42. aastal hukatud (Ap 12:2), kuid esile oli tõusnud algkoguduse vanemana teine Jaakobus, Issanda vend: need kolm meest olid juhtkujuks Jeruusalemmas (Gl 2:9).

Mõnikord tõusevad esile kaks kuju – Johannes ja Peetrus. Jeesuse ülestõusmise meessoost esmatunnistajateks olid jüngrite vanem Peetrus koos Johannesega, kes jooksid naiste poolt avastatud tühjale hauale (Jh 20). Koos tegutsesid nad algkoguduses Jeruusalemmas (Ap 3-4) ja Samaaria misjonis (Ap 8:14jj). Kuid Johannese missioon oli erinev Peetruse omast. Peetrus sai ülesandeks hoida kogudust kui Jeesuse karja (Jh 21:15jj; vrd 10:11jj), millest kasvas välja paavstiamet. Samuti sai Peetrusele osaks märterlus, vastavalt Jeesuse sõnadele, et „noorena sa vöötasid ja kõndisid ise, kuhu tahtsid, kuid elu lõpus keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha“ (Jh 21:18). Veretunnistust oli Jeesus Peetrusele juba varem ette kuulutanud (Jh 13:36), kes meenutab seda ka oma kirjas (2Pt 1:14). Teisisõnu on Peetruse missiooniks juhtiv järgimine, millega võib kaasneda märterlus. See iseloomustab kirikujuhte läbi aegade, tänapäeval enamasti pehmemal kujul, kui rünnatakse kiriku välispidist aktiivsust: „Miks kirik topib oma nina ühiskondlikesse asjadesse!“

Johannese missioon oli teistsugune. „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni – mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!“ Need sõnad ütles Jeesus Peetrusele Johannese kohta – selgitades, et Johannes jääb omal moel Tema järel kõndima, ehkki Peetrusele oli antud kirikujuhtimine. Johannese järgimisviis on vähem dramaatiline ja mitte nii kangelaslik kui Peetrusel. Ta oli Jeesuse sugulane, nõjatus sageli Tema rinna najale ja võttis ristil rippuva Jeesuse palvel Tema ema enda juurde (Jh 19:27). Peetrus pidi hoidma kirikut ja suundus viimaks Rooma, kus ta hukati – Johannes hoidis Maarjat, kes kuulus samuti Jeruusalemma algkogudusse (Ap 1:14). Kirikuisade teatel elutsesid nad Siioni mäel, kuni Maarja suri ning Johannes asus juudi sõja puhkedes Väike-Aasiasse Efesosse. Peetruse missiooni iseloomustab avarus – Johannese oma sügavus Jeesuse-pärimuse edasiandmisel. Johannes ei paista silma välispidise aktiivsusega. Ta oli rohkem müstik ehk meditatiivne kuju.

Johannese evangeeliumi on nimetatud vaimseks evangeeliumiks ning sarnase iseloomuga on ka tema kirjad. Ta on taibanud ja edastab evangelistidest kõige rohkem Jeesuse sõnu, mis selgitavad Tema jumalinimlikku loomust – Sõna lihakssaamist ja Poja suhet Isaga. Vastavalt sellele astub Johannes oma kirjades vastu paljudele antikristustele, kes seda eitavad, nähes Jeesuses ainult arvamusliidrit vms. Ka ajastu lõpul saabuva Antikristuse põhitunnuseks on Jeesuse jumalikkuse eitamine! Johannes on ainus apostel, kellele ortodoksi kirik on omistanud austava tiitli Teoloog. Jeesus aga võttis ainult selle apostli (arvatavasti teistest küpsema!) oma kõige suurema imeteo tunnistajaks. Nimelt on Laatsaruse surnuist ülesäratamise puhul ammu märgatud, et kohalolijatena ei nimetata ühtki jüngrit. Sellest on järeldatud, et tõenäoselt oli Johannes üksi selle tunnistajaks: tema üksi dokumenteerib Laatsaruse ülesäratamise pikema kirjeldusena oma evangeeliumis (Jh 11).

Johannes kutsub tõsisele usule. Ta ise uskus ülestõusmist, kui ta juba Jeesuse tühja hauda nägi (Jh 20:8). Ta meenutab ka Jeesuse sõnu Toomale: „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad“ (Jh 20:29). Sellal kui Peetruse järglasteks on paavstid, on Johannese järglastena tundnud end ortodoksi kiriku staaretsid ehk vanemad, st sügava vaimuliku läbinägemisvõimega mungad. VLADIMIR SOLOVJOVI „Lühikeses jutustuses Antikristusest“ on just staarets Johannes see, kes tunneb ajastu lõpul ära, et armsa hoiakuga ülemaailmne usujuht on tegelikult Antikristus, kes eitab Jumala inimesekssaamist Kristuses.

Seega seostub tõeline usk Jeesusesse Johannese väitel sellega, kas me võtame jõulusõnumit tõena või mitte. Igaühel on oma Jumalast antud kutsumus – mõnel Peetruse moodi avalikus elus, teisel Johannese kombel müstilises vaikuses. „Mis see sinusse puutub, mis teine teeb? Sina järgne mulle!“ – see on Jeesuse sõnumiks ka meile tänapäeval. Kes oma kutsumuses Temale järgneb, selle päralt on taevariik.

 

Kalender

E T K N R L P
5
6
9
13
16
20
23
26
27
30