Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 13.06.2022

Kolmainupüha ajal ja järel on mõistlik alustada nii: Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Rm 11:33–36: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud talle nõuandjaks? Või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda? Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti!“

Kolmainsusest võib kirjutada, kõnelda lõpmata keeruliselt ja ka ääretult lihtsalt. Paulus valdab mõlemat – nii lihtsalt kui ka keeruliselt seletamise oskust. Oma hümnilaadses Rooma kirja lõigus kõneleb ta Jumala suurusest ja Tema tarkuse ja tunnetuse sügavusest ning jõuab järeldusele, et Jumalast on kõik, kuid Tema olemust ei suuda lõpuni taibata mitte keegi. Oma esimeses kirjas korintlastele ta kirjutab, et praegu, selles elus, me taipame poolikult. Meenutame tema sõnu armastuse ülemlaulust: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.“

On asju, mis on üle inimese mõistuse ja ka kõige targemate tarkuse. On tark selles mõtiskluses mitte targutada, mitte ritta seada ülikeerulisi lauseid sellest, kuidas üks on kolm ja kolm on ühes. Kui Paulus on kirjas korintlastele rääkinud sellest, et me näeme aimamisi ja tunnetame poolikult, siis kohe pärast neid sõnu kirjutab ta: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“

Küllap ongi nii, et ka Jumala olemust suudab inimene paremini tunnetada siis, kui ta Teda armastab. Armastatu kirjeldamiseks ei vaja inimene keerulisi sõnu.

Lev Tolstoil on jutustus piiskopist ja kolmest usklikust vennast. Piiskop, tulles külastama üht rannikuäärset kogudust, kuuleb kolmest väga usklikust vennast, kes elavad ühel väikesel saarel. Rahvas kõneleb, et need mehed on väga vagad ja üliusklikud. Piiskopis tärkab soov neid näha ja ta laseb end saarele viia. Seal kohtab ta kolme üpris metsiku välimusega habetunud meest. Piiskop küsib, millal mehed viimati kirikus käisid, ja saab vastuseks, et see olla olnud mitu aastat tagasi – saarel kirikut pole ja preestritki pole seal ammu nähtud. Nüüd küsib piiskop, kas mehed ikka vähemalt palvetavad, ja saab vastuseks, et seda teevad nad pidevalt. Mis palveid siis vennad ka teavad, küsib nüüd piiskop. Mehed vastavad, et nad paluvad kogu aeg ühte ja sedasama palvet ja mingeid muid palveid pole nad kunagi palunud. Mis palve see siis on, mida vennad paluvad? Vanem vastab, et nad paluvad nii: „Meid on kolm ja teid on kolm, Teie kolm, halastage meie kolme peale!“

Piiskop arvab, et seda on küll armetult vähe, kui mehed vaid niisugust lühikest palvet paluda mõistavad. Nii ta siis kulutabki terve pika päeva, et kirjaoskamatutele vendadele Meie Isa palve selgeks õpetada. Lõpuks õhtul paistab meestel palve selge olevat. Piiskop lahkub saarelt üpris rahulolevana. Ta on paadiga poolel teel, kui äkki näeb kolme venda talle järele jooksmas. Kui vennad jõuavad veeni, jooksevad nad edasi – vee peal. Jõuavad paadi juurde ja ütlevad piiskopile: „Meil on nii viletsad pead, pool õpitud palvest on meeles ja pool juba ununenud. Kuidas see oligi: „ ... ja anna meile andeks meie võlad.““

Piiskop vaatab vee peal seisvaid vendi ja ütleb: „Minge nüüd tagasi ja unustage tagasiteel ka see esimene pool ära ja paluge oma lihtsat palvet edasi – paistab, et sellest piisab.“ TEIE KOLM HALASTAGE MEIE KOLME PEALE!

Kui me püüaksime täielikult mõista Kolmainu saladust, oleks see sama lootusetu, kui mõista päikesesse vaadates Päikest – silmad jäävad liiga suurest valgusest pimedaks, vaid ettevaatlikult ehk võiksime püüda ligineda mõistmisele. Äkki aga siiski vaataks hetkeks päikese poole? Ja seejärel joonistaks seda. Kirjeldada Jumalat on sama raske, kui joonistada päikest – sellist, mis ka valgustaks ja annaks sooja. Aga aimata me ju võime. Teaduslikus keeles on Päike Maale lähim Galaktika täht, kuum kiirgav hiigelsuur gaaskera, mille ümber tiirlevad Maa ja teised päikesesüsteemi planeedid. Maa on sellest ligi 150 miljoni kilomeetri kaugusel. Päikese läbimõõt on ligi 1,4 miljonit kilomeetrit. Maa läbimõõt on ligi 13 000 km. Seega Päike on Maast enam kui sada korda suurem ja tema mass on 330 000 korda suurem Maa massist. Siit Maa pealt nähtavad Päikese väikesed tumedad laigud on tegelikkuses mitmekümne tuhande kilomeetrise läbimõõduga. Seega ühe päikeselaigu läbimõõt võib olla suurem kui kogu Maa läbimõõt. Tark teatmeteos tunnistab, et Päikese optiline kiirgus on Maal toimuvate füüsikaliste, bioloogiliste ja paljude teiste protsesside peamine ja esmane energiaallikas.

Lihtsamalt kõneldes on Päike, see kollakaspunane kera, meist tohutu kaugel – nii kaugel, et inimesel pole võimalik selleni jõuda, ja kui ta ka jõuaks, siis ta põleks seal lähedal. Nii on ka Jumal – taevane kõigeväeline Isa. Liiga kõrge ja kauge meile, inimlastele. Aga päikesevalgus on meile midagi hoopis lähedasemat. Kuid seesama lõpmata kaugelasuv Päike saadab meie maailma valguse, nii nagu kõigeväeline Jumal – Valguse Isa – saadab meie maailma oma poja Jeesuse Kristuse. Ta sünnib inimesena ja ütleb: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus. Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.“

Niisiis nii nagu on Päike – meist lõpmata kaugel – kättesaamatu surelikule inimesele, niisamuti on selle Päikese valgus, nii nagu on kõigeväeline Jumal – Taevane Isa – ja on Jumala Poeg – Jeesus Kristus. Kaks ja ometi üks. Aga soojus – seegi ju on sellesama Päikese juurest – on seesama Päike. On Päike ja selle soojus ja valgus, ja ometi üks ja seesama Päike. On Jumal Isa ja Poeg ja Püha Vaim – on Jumala Kolmainsus. Kolm ühes ja üks kolmes – on püha Kolmainu Jumal. Me näeme päikest tõusmas ja loojumas – näeme üht värvimuutvat pisikest kera – ja me võime vaid aimata, milline hiigelsuur lõõmav taevakeha see on tegelikult. Aga see, kellel on silmad, näeb selle valgust, näeb, mida päikesevalgus ja soojus selles maailmas teevad. Näeb, kuidas elutu ärkab selle puudutusel ellu, puhkeb õide, kannab vilja. Me näeme vaid aimamisi ja poolikult – nii Päikest kui ka Jumalat, aga kui me ei sulge oma silmi ega südant, võime me kogeda mõlema imelist väge. Ja nii me jõuame taas Pauluse tõdemuseni: „Jah, Temast ja Tema läbi ja Temasse on kõik. Temale olgu au igavesti!“ Aamen.

PALVE: Sina, kes Sa oled üks ja ometi kolm, oled ainus Jumal ja Kolmainus. Meie ei mõista kõike. On asju, mis on üle meie mõistmise. Aita meil mõista, et Sinust on kõik ja Sinuta pole midagi. Sina üks ja kolm – halasta meie peale ja juhi meie elu! Aamen.

Kalender

E T K N R L P
3
6
7
10
13
17
20
21
24
27
31

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net