Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 17.01.2022

Tänage Issandat, kuulutage Tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas Tema teod! (Ps 105:1).

Täna meenutatavate isikute seas tõuseb kirikukalendris esile vägagi prominentne kuju: Albert von Buxhoeveden, Liivimaa piiskop, Eestimaa ristiusustamise korraldaja († 1229). Teisisõnu on kuulus piiskop Albert, kes oli Liivimaa vallutamise peaorganisaator ning mängis otsustavat rolli sakslaste võidu puhul meie „muistse vabadusvõitluse“ üle, nüüd kantud mälestatavana pühakute kõrvale EELK kirikukalendris.

Eesti ajalookäsitluses on Bremeni kandist pärit aadlihärrat esitatud enamasti halvas valguses. Kaotuse tõttu pidid kohalikud loovutama oma tähtsaimad võimupostid võõrastele. Samuti on nähtud Liivi ordurüütlites peamiselt varaahnitsejate kampa – erinevalt välismaistest autoritest, kes on esile tõstnud pigem usulisi motiive. Kui lugeda „Liivimaa vanemat riimkroonikat“, mille autoriks on keegi ordumees, siis võib igatahes veenduda, et rüütlid uskusid tõsiselt, et võitlus paganate vastu on õige ja et sõjas surres võib saada ilma puhastustuleta otse taevasse. Euroopa tuli ristiusustada ja tsiviliseerida, likvideerides viimased metsikute paganate paigad. Pole olemas primitiivseid mütoloogilisi jumalaid, vaid nähtamatu vaimne Jumal ja Looja! Mis puutub rahaahnusesse, siis see on üldine inimlik pahe – sakslastele ja rüütlitele mitte rohkem omane kui eestlastele minevikus ja olevikus.

Haljand Udam oli tavapärase vaatekoha suhtes vastupidisel seisukohal. „Riigid tekivad kahel viisil: kuningas tõuseb rahva enda hulgast ja alistab rahva, või ta tuleb väljast, vallutades maa, nagu piiskop Albert, Eesti riigi tegelik rajaja.“ Miks Albert, mitte Lembitu? „Lembitu paraku esindas lahkuvat traditsiooni. Piiskop Albert viis meid omaaegsesse Euroopa Liitu“, mille pea asus Roomas. „Praegu toimub meil ja kogu maailmas analoogsel viisil amerikaniseerumine. Praegused „piiskop Albertid“ juhivad meid taas Euroopa Liitu.“ Kui tunneme enda kuuluvust Euroopasse, siis tuleb suhteid tihendada. Nii enne kui pärast NL aega on meil aegamisi õpitud nägema orduriiki Eesti Vabariigi eelkäijana.

Piiskop Alberti usklikkuse hindamisel tuleb samuti olla ettevaatlik. Keskaegsed ordurüütlid väljendasid katset ühendada ühes isikus sõdur ja munk, et sõdurikäsi mungakätt tugevdaks ja mungakäsi sõdurikätt pehmendaks. Alguses olid rüütliordud kristluse levitamisel ja kristlaste kaitsmisel efektiivsed ning püha Bernhard Clairvoux’st kirjutas koguni ülistava raamatukese ordurüütlite kohta (olemas ka eesti keeles). Peagi hakati nägema, et sõja tingimustes ei pääse inimlike pahede vohamisest ka orduvennad. Siiski täitsid nad oma ajastu arusaamiste piires misjoniülesannet, nii nagu väljendab tänane psalmisõna: „Tänage Issandat, kuulutage Tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas Tema teod!“

Üsna iseloomulikult tollastele tavadele kerkib usuküsimus Polotski vürsti ja piiskop Alberti väitluses „Henriku Liivimaa kroonikas“. Vene vürst (keda Henrik nimetab kuningaks) taotles „kord meelitustega, kord karmide ähvardustega”, et lõpetataks Liivimaal sundristimine. „Sest venelaste kuningail on kombeks, kui mõne rahva on alla heitnud, mitte ristiusule alistada, vaid sundida tasuma endale andamit ja raha.“

Teisel seisukohal oli lääne vaateid esindav Albert, osutades Jeesusele: „Piiskop arvas, et tuleb pigem kuulata Jumala kui inimeste sõna, enam taevase kui maapealse kuninga sõna, selle järgi, mis ta ise oma evangeeliumis käsib, öeldes: „Minge, õpetage kõiki rahvaid, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel!“.“ Evangeeliumis seisab ristimine isegi enne õpetamist: minge tehke jüngriteks, ristides ja õpetades (Mt 28:19).

Kristuse jüngriks tegemist, esmalt ristides ja seejärel alles õpetades, võtsid keskaegsed lääneeurooplased, sealhulgas piiskop Albert, sõna-sõnalt. „Seetõttu kinnitas ta visalt, et ta ei tagane alustatust.“ Kuid Jeesuse väite põhjal, et antagu keisrile, mis keisri kohus (Mk 12:13-17), ei takistanud piiskop andmast vürstile andamit.

Kumb on õigem: kas levitada kristlikku usku koos riikliku maksukorraga (nagu sakslased) või koguda suvalist andamit võõral maal (nagu venelased)? Liivlased, nagu teatab Henrik, valisid esimese variandi (XVI, 2). Tuntud on ka nende vanema Kaupo lugu, kes sai kristlaseks, väisas Roomat ja hukkus nagu Lembitu madisepäeva lahingus. „Caupo aga, odaga mõlemast küljest läbi pistetud, usukindlalt Issanda kannatust meenutades ja võtnud Issanda ihu sakramente, heitis siiralt ristiusku tunnistades hinge“ (XXI, 4). *

Sõjaeelsel ajal tõstis juba õpetaja Harald Põld head esile ristiusustamises. „Keskaja misjoni vaadeldes ärgem peatugem niipalju selle juures, mida halba tegid sõjakäike ette võtvad rahvad teistele, kui selle juures, et rõõmusõnum Kristusest nende kaudu igale poole laiali kanti. See oli igatahes Jumala siht nende liikumiste juures, kui ka pärast ristisõdijate juures, kelle seast misjoni algus välja kasvas Läänemere maile – ka meile Eestisse.“ Juba apostlid ristisid suuri hulki. „Ja vist ei oleks Rooma riik iial muutunud kristlikuks, kui igaühte oleks tahetud alles siis võtta ristirahva liikmeks, kui ta tõsisele usule on tulnud. Ka keskajal, kui Põhja-Euroopa rahvad said kristlikuks, toimiti samal viisil.“

Põld hindab ka inimeste ristimist enne õpetamist. „Meie armastame küll sageli hukka mõista misjonitööd, kui loeme, kuidas meie esivanemaid ilma õpetamata kõigepealt aeti ristimisele, ehk kuidas Vene rahvas hulgakaupa sunniti astuma Dnepri jõkke, et neid ristitaks, ehk kuidas Saksas kõik ebajumalate templid, kujud ja hiied lihtsalt hävitati ja rahvas järsku ristimise kaudu ristirahvaks tehti, kuid Jumal tunnistas ennast selle misjonitöö poole. Need rahvad said ja jäid kristlasteks, sest Kristuse käsku täideti täpselt: rahvad ristiti ja siis hakati neid õpetama pidama kõike, mida Kristus oli käskinud. Muidugi ei ole sellega öeldud, et meie ka praegusel ajal peaksime nõnda misjonitööd tegema.“

Lasteristimisest sõltub Põllu arvates suurelt osalt kristluse tulevik. „Et kogu kristlikus kirikus kogu maailmas ristitakse imiklapsi ja ei oodata, millal nad suureks kasvavad ehk mõistusele tulevad, näib mulle Jumala erilise nõu ja ettehoolde järgi sündivat ning tarvitusele võetud olevat. Sest kui peaks ainult täiskasvanuid ja vanu ristitama, oleksin mina küll arvamisel, et rohkem kui kümnes osa endid ristida ei laseks ja me oleksime tõesti (niivõrd kui see sõltub meist) juba ammu lausa türklasteks [islamiusulisteks] saanud. Sest kes ei ole ristitud, need ei lähe kuulama ka kristlaste jutlust ja põlgaksid kogu kristlikku õpetust ja olu, sest see tahab inimest pühaks ja vagaks teha. Nii nad põlgavad juba nüüdki, ehkki nad on ristitud ja tahavad olla kristlased“, kuid ei ole kuigi tõsiselt. **

Kuidas saaks Eesti taas kristlikuks teha? See võiks olla nädala mõtteks meile kõigile. Me ju oleme aastasadu elanud kristlikus kultuuriruumis. Piiskop Albert von Buxhoeveden on ainult esimene suurkuju Eestimaa ristiusustamisel, pärast teda on kristlust levitanud loendamatu hulk, ja kuna ilma sõjata, siis küllap pareminigi. Praegune maailmapilt läheb järjest „müstilisemaks“, vana ateismi positsioonid pigem taanduvad. Mõtelgem kaasa, kuidas inimestele mõistetavaks teha, et endiselt on olemas nähtamatu vaimne Jumal ja Looja, keda Jeesus Kristus esindab ja õpetab ning kellesse uskudes leiame igavese elu.

Vt Arne Hiob, Rooma, apostlite pärand ja Maarjamaa. 2014: lk 138, 128–130.

Vt Harald Põld / Arne Hiob, Luterlusest. 2015: lk 13–14.

(Foto: Heidi Tooming)

Kalender

E T K N R L P
1
4
8
11
12
15
18
22
25
26

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net