Vabaduse plats 1, Tallinn

JUTLUS 2022. AASTA PAASTUAJA 2. PÜHAPÄEVAL

Keegi rahva hulgast vastas Jeesusele: „Õpetaja, ma tõin sinu juurde oma poja, kellel on keeletu vaim, ja kus tahes see teda tabab, paiskab see ta maha ja siis mu poeg ajab vahtu suust ja kiristab hambaid ja kangestub. Ja ma ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid selle välja, ent nad ei suutnud.“ Aga tema vastas neile: „Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Tooge ta minu juurde!“ Ja nad tõid ta Jeesuse juurde ja Jeesust nähes raputas vaim kohe poissi ja poiss kukkus maha ja vähkres vahtu suust ajades. Ja Jeesus küsis tema isalt: „Kui kaua see juba temaga nõnda on?“ Aga tema ütles: „Lapsest saadik, ja see vaim on teda sageli visanud ka tulle ja vette, et teda hukata. Aga kui sa midagi võid – tunne meile kaasa ja aita meid!“ Aga Jeesus ütles talle: „Sa ütled: „Kui sa võid!“ Kõik on võimalik sellele, kes usub.“ Otsekohe hüüdis lapse isa: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!“ Aga kui Jeesus nägi, et rahvahulk kokku jookseb, sõitles ta rüvedat vaimu: „Sina keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja ja ära tule kunagi enam tema sisse!“ Ja vaim läks välja kisendades ja teda üha raputades ning poiss jäi otsekui surnuks, nii et paljud ütlesid, et ta on surnud. Aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles, ja poiss tõusis püsti. Ja kui nad olid koju tulnud, küsisid ta jüngrid temalt omavahel olles: „Miks meie ei suutnud seda välja ajada?“ Ja Jeesus ütles neile: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.““ (Mk 9:17–29).

„Keegi rahva hulgast ütles Jeesusele „Õpetaja, ma tõin sinu juurde oma poja.““ Nii see lugu algas. Kuidas algavad meie lood – lood, mis jutustavad sellest, mida me oleme teinud, kui meile kallid inimesed või väga paljud inimesed olid või on suures hädas? Kelle juurde me nendega oleme läinud? Kelle poole oma palvetega pöördunud?

Oma rängalt haige poja pärast meeleheitel olev isa toob oma poja Jeesuse juurde. Enne seda oli ta lootnud abi leida Tema jüngritelt, kuid pettub. Meiegi oleme Jeesuse jüngrid – iga ristitu on, iga leeritatu on. Mida meie teeme, kui kohtame suurt muret, hingematvat häda, kurbust, valu? Kas oleme osavõtlikud, püüame aidata, kas palvetame? Alates Eesti Vabariigi viimasest sünnipäevast oleme ehk saanud väga palju imestada selle üle, kui osavõtlikud, abivalmid ja hädasolijatest leidlikult hoolivad on paljud eestlased. See, kuidas paljud Ukrainas alanud sõja esimesest päevast alates on rutanud pagulastele, sõjapõgenikele ja Ukraina kaitsjatele appi, loobunud endalegi vajalikust teiste meeletu häda leevendamiseks, on hämmastav, imetlusväärne.

Samas kuulates seda, kuidas ka paljud ristiinimesed kiirelt riknevaidki toiduaineid kokku ostavad, kabuhirmus paanikat külvavad, ja nähes, kui vähe tuleb siia kirikusse rahupalvustele kokku inimesi, siis näitab see ehk pisut ka seda, kui vähe on neid, kes usuvad ühiste palvete muutvasse jõusse ja Jumala kõigeväelisusse. Paljude kristlaste kristlus on vist usuvaene, usaldusetu. Nad on Jumala pisikeseks, hädiseks mõelnud ja sellest on kahju.  

Markus kirjeldab kolm peatükki enne täna kuuldud lugu, kuidas Jeesus annab oma jüngritele meelevalla kurjade vaimude üle ja kuidas nad suutsidki selle meelevallaga haigeid tervendada, hullunuid ravida. Siis aga läks üks õnnetu isa oma õnnetu pojaga Jeesuse jüngrite juurde, aga nemad ei suutnud aidata. Kas selle pärast, et see kõik toimus rahvahulkade keskel? Palju uudishimulikke ümberringi. Püüad midagi teha, aga ei suuda keskenduda, sest oled kui teatrilaval. Vaatad inimestele, sõltud nende arvamustest ja ebaõnnestud. See on nagu Peetruse vee peal kõndimine, mis õnnestus seni, kuni vee peal kõndija vaatas Jeesusele. Nii kui ta pööras pilgu lainetele, hakkas ta vajuma. Kas suudame keerulistes aegades keskenduda olulisimale?

Mõtleme hetkeks, milline on meie ajakasutus. Kui palju vaatame uudiseid, toidame oma hirmu ja seejärel küsime endalt, mitu minutit päevas me mõtleme Kõigeväelisele Jumalale ja ajame Temaga juttu, loeme Tema Sõna? On paastuaeg. Äkki võikski sel paastuajal paastuda kõigest negatiivsest, hirmutavast, halvavast ja täita meile Jumala poolt antud aega enam ja enam palvete, pühakirja lugemise ja jumalateenistustel osalemisega? Või teha nii, et iga kord, kui vaatad, kuulad uudiseid Ukrainast, jääd kohe ka palvesse ja palvetad sama kaua, kui oled vaadanud uudiseid.

Jeesus teab, miks Tema jüngrid ei suutnud seekord aidata. Neil ei olnud piisavalt usku. Selle rahvahulga keskel ei olnud neid, kes oleksid uskunud sellesse, et Jumal võiks seda olukorda muuta. Nemad seal ja meie siin laseme liiga tihti oma käed jõuetult alla ja ütleme, et selline see elu kord juba on ja meie ei saa siin midagi muuta. Me arvestame ainult enda jõuvarude ja oskustega, oma võimalustega, ja jätame liiga sageli Jumala oma elust välja. Alistume ilma võitluseta või võitleme ilma Jumalata. Pole siis ime, kui me sellised võitlused tavaliselt kaotame.

Armsad, ma näen päevast päeva seda, kuidas Jumala jaoks pole mitte midagi võimatu. Tema jaoks ei kehti inimlikud reeglid, varajasematele kogemustele toetuv inimlik loogika. Me ju ütlesime ka täna apostlikus usutunnistuses, et me usume Kõigeväelisesse Jumalasse. Või vaikisime sel ajal?

Mõtleme hetkeks oma lastele, ristilastele. Kas pole nii, et meie järeltulijatel läheb elu aina keerulisemaks? Nii palju valikuid, kohutavalt kiusatusi, kõike seda, mis kannab neid olulise juurest kaugele. Mingi vaim on paljusid juhtimas – tõmbamas, tõukamas ohtlikele radadele, ja meie ülesanne on kanda nad palvekätel Jumala ette, paluda Temalt neile armu ja halastust, juhtimist ja õnnistust. Päevast päeva, palvest palvesse. Mõtleme paljudele, kes elavad meeletus hirmus, ääretus leinas, valus. Mõtleme ukraina rahvale, aga ka vene ja valgevene ja moldova rahvale. Me peaksime paluma nii nagu see isa: „Jeesus, tunne meile kaasa ja aita meid, aita neid!“

Jeesus ütleb, et muutusteks on vaja palveid – ühendust suurima jõuallikaga – Jumalaga. Aeg-ajalt on mul häbi. Mu juurde tulevad inimesed oma muredega. Me vestleme, annan ehk nõu ja siis nad lähevad. Ja mõnikord on mul häbi, sest ma kuulasin, rääkisin, aga ei palvetanud. Taipan sageli, kui oluline see on, et vaimulik ainult ei kuulaks-räägiks ega lubaks hiljem palvetada, vaid ta palvetaks koos inimesega, kes on tulnud oma murega tema juurde. Niisama loomulik kui see, et kingsepp teeb või parandab kingi ja rätsep õmbleb riideid on see, et ristiinimene teeb palveid. Umbes nii on öelnud kord üks väga tõsine palveinimene – Martin Luther. Palvetamine – eriti teiste pärast palvetamine ja tänupalved – peaks olema iga ristiinimese elu lahutamatu osa. Kui Jeesus kord kuulis, et Tema jüngrid ei suutnud üht haiget, arvatavasti langetõbist noormeest, aidata, ütles Ta: „Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Tooge ta minu juurde!“

Kui kaua peab ta meiega kannatlik olema? Kas Ta jõuab ära oodata, millal meist saavad usus palvetajad, ristiinimesed, kelle jaoks palved ja pühakirja lugemine muutuvad sama tähtsateks nagu söömine ja joomine?

Ma vajun kokku, kui mõtlen oma nõrkusele,

kui mulle meenub, et olen kui tuhk.

Kuid kui ma näen Sinu vägevust, ülestõusnud Kristus,

siis olen tugev ja suudan täita Su tahet

elada võidukat tänu täis elu.

Sinus saavad Su omad alati võidutseda

ja jäävad terveks ka ränkrasketes aegades.

Vabatõlkes on sellised ühe inglise luuletaja sõnad.

Keegi rahva hulgast tõi oma haige poja Jeesuse juurde. Õnnetu isa ütleb, et ta pojal on keeletu vaim ja lisab: „Kus tahes see vaim teda tabab, paiskab see ta maha ja siis mu poeg ajab vahtu suust ja kiristab hambaid ja kangestub.“

See vaim, sellised elu hävitavad jõud, elavad edasi väga paljudes: paiskavad inimesi maha, panevad tegema ja ütlema halba, hävitama ennast ja teisi. See kuri vaim muudab inimesed oma käpiknukkudeks, pisi-Putiniteks. Nad loobuvad mõtlemast, valimast, otsustamast – annavad juhtimise üle. Nende sees toimub midagi kummalist – teisi kritiseerides nende ego aina paisub. Nad tormavad ringi mingis mürgises udus – välja mõeldud maailmas –, võrkudes. Nad on hirmul ja enda julgustamiseks kõnelevad paljud neist väga valjuhäälselt. Suhted lähedastega muutuvad aina pinnapealsemaks. Seal, kus põlismets on maha raiutud, kasvab võsa. Seal, kus loobutakse oma sügavatest juurtest, ei istutata võsa keskele uut metsa või parki, ei harita, harvendata, vohab väga kiiresti vaid võsa. See, kes pole ühenduses Jumalaga, kaotab ühenduse ka oma ligimestega. Tal pole nende jaoks aega, sest aeg kulub võimalikult palju pinnapealsega kursis olemisele.

Kuuldud loos viskab keeletu vaim juba lapsest saadik ühe õnnetu isa ainsat poega tulle ja vette – püüab teda hävitada. Kuidas on lood meiega ja meie armsatega?

 

„Aga Jeesus ütles talle: „Sa ütled: „Kui sa võid!“ Kõik on võimalik sellele, kes usub.“ Otsekohe hüüdis lapse isa: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!““

Jeesus ütles: „Kõik on võimalik sellele, kes usub.“

Jumala jaoks pole mingeid piire, kõik on võimalik – aga see kõik vajab kanalit, mida mööda saaks liikuda hädasoleva inimeseni, rahvani. On vaid üks kanal – usk. Usk vallandab palved – usus ja usalduses palutud palved. Kuid oluline on ka see, et me ei hindaks ennast ega oma usku üle. Meie sõnad võivad ehk rääkida meie usust, kuid millest räägivad meie teod? Küllap peaksime ka meie selle haige poja isa kombel paluma: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!“

Kui sa oskad ujuda, siis ehk mäletad, kui raske oli esimestel kordadel vee peal püsida. Rabelesid, küllap ka kartsid, et upud. Ei mingit mõnu. Aga kui hakkasid uskuma, et vesi võib sind kanda, usaldama neid, kes sind aidata püüdsid, siis ühel hetkel hakkasid ehk ujumisest rõõmu tundma ja julgesid ette võtta ka sügavamasse vette mineku, julgesid keerata ka selili, lasid veel ennast kanda ja said aru, et sa ei peagi selleks ise midagi erilist tegema. Nii on ka usu ja palvetamisega. Paljud lõpetavad enne palvevastuste tulemist, enne esimesi positiivseid kogemusi. Nii kaua, kuni neid pole või ei nähta, võib palvetamine tunduda nüri ja mõttetu ajaviitena, eneserahustamise haleda trikina. Ühest hetkest alates algab aga hämmastav kandmine, tunned, et oledki Jumala peopesa kumeruses ja võid sinna paluda ka oma armsad. Taipad, et Jumal kuuleb, on kaastundlik, hooliv, armastav Jumal – hea Taevane Isa, kes hoolib oma lastest.

Jumalal on piiramatud abistamisvõimalused, kuid abi omandamine sõltub inimese usalduslikust koostööst Jumalaga. Paljud ristiinimesed pole valmis kandma ühtegi risti ja jõuavad palvetamiseni vaid siis, kui avastavad, et nad peavad mõnda risti või ristikest kandma. Jumal ei võta meilt kõiki riste. Ta jätab meile selle risti, mille Ta ise meie peale on pannud, ja võib võtta need, mis pole Tema poolt pandud. Haige poja isa ütleb Jeesusele: „Kui sa võid, siis aita mu poega!“ Ta on piisavalt pidanud pettuma nendes, kellelt on abi lootnud. Hetk tagasi ka Jeesuse jüngrites. Pole siis ime, et ta Jeesusele ütleb: „Kui sa võid, siis aita mu poega.“ Kui õpilased ei suutnud aidata, kas siis nende õpetaja suudab? Kuid Jeesus pole lihtsalt õpetaja. Ta on Jumala Poeg – Kõigeväeline Jumal.

Mees, kes oli meeleheitel, et ei olnud suutnud oma pojale abi leida, palub nüüd lõpuks abi Temalt, kes suudab meid kõiki aidata, ja tema palve avab tee Jumala abistavale väele. 

Kui ka meie mõne murega paljudest kohtadest oleme abi otsimas käinud, siis võiksime selle murede all lookas isa kombel täna ja ka edaspidi paluda abi Temalt, kelle jaoks pole mitte midagi võimatu. Me ei pea kartma, et äkki meie palved pole õiged. Piisab, kui palume oma palvete peale Meie Isa palve, milles on sõnad: „Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.“ Viime oma mured ja rõõmud, anumised ja tänamised oma Taevase Isa ette ja jätame valiku tegemise Tema hooleks. Usus palutud palved saavad alati vastuse. Absoluutselt alati.

Laulik ütles kord ühes tuntud laulus: „Issand on mu karjane, mul pole mitte millestki puudust.“ See on hämmastav usk, mis võtab hirmu vaenlaste, haiguste ja isegi surma ees. See on usk, mis muudab elu elamisväärseks, täidab hinge rahuga, südame rõõmuga, kingib lootuse, mis ei jäta iialgi häbisse.

Jumala tahte täitumisele siin maailmas on vaid üks oluline takistus. See ei ole saatan ja tema töö – see seltsimees on juba Kolgatal võidetud, ta on veel vaid Jumala ketikoer ja Jumal määrab tema keti pikkuse. Jumala tahte täitumisele siin maailmas pole takistuseks ka kristlaste vähesus. Mitte kunagi pole selles maailmas elanud rohkem kristlasi kui praegu. Jumala tahte täitumisele siin maailmas on peamiseks takistuseks usklike vähene usk – usklike uskmatus. See, kuidas palus kord ühe valest vaimust vaevatud poja isa, võiks olla täna ka meie palve: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!“

Jeesus küsis kord, et kui Inimese Poeg tagasi tuleb, kas ta siis leiab veel maa pealt usku. Palugem, et ta meis seda leiaks, et meie usk võiks kasvada. Palugem, et meie isekas ja hirmunud mina võiks anda koha Jumalale, nii et võiksime Pauluse kombel öelda, et „nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus“, sest lahus Temast ei suuda me midagi ja koos Temaga pole meile midagi võimatut.

Palju väärtuslikum elust ja maailmast on meile, hajaliolijaile, üksolemine Temaga, kes on meile kinkinud elu ja kes ainsana suudab meid kanda kõigest läbi elust ellu – igavesse.

Palugem siis taas ja taas Tema armastuse hõlma, Tema tervendavate käte vahele end ja oma armsaid, ja kui taipame, et see on sündinud, suudame tõsta oma käed, et emmata neid, kes on kaua igatsenud embamist, ütelda häid ja tervendavaid sõnu neile, kelle hinged on katki. Me suudame mõelda kõigi nende peale, kelle elu on sõda muutnud kohutavaks. Me suudame nad kanda oma armastust täis usus palvetes Jumala ette.

Sufi luuletaja Rumi tõdeb:

Kõik peale armastuse Kauneima vastu on õieti piin.

Piin on liikuda surma poole, joomata eluvett.

Usku ja usaldust! Armu ja armastust!

Head jõudmist eluveeallikale!

 

(Foto: Tarmo Tilsen)

 

Kalender

E T K N R L P
2
5
6
9
12
16
19
20
23
26
27
30