„Oh, teised on siin kõrgharidusega ja puha, mina vaid tehnikumi lõpetanud, ma olen tavaline inimene,“ rehmab kirikuteenija HELGI TIIK tõrjuvalt käega, kuid siis sulab ja on valmis oma lugu rääkima:
NOORUS ILMA JUMALATA
„Mu vanemad tulid 1945. aastal Tallinnasse, nad olid olnud Venemaal Siberis, kuhu nende vanemad olid läinud omal ajal otsima paremat maad. Mu vend sündis veel Venemaal – 1943. aastal. Mina olen siin sündinud 1947. aastal. Ma olin kaksik, mul oli õde. Õde elas ainult kaks kuud, siis suri.
Elasime kesklinnas Kreutzwaldi tänaval. Seal oli üks juhtum. Ma olin selline tüdruk, et panin kõik, mis kätte sattus, suhu. Ema pesi pesu ja tal oli seebikivi. Mina võtsin lonksu ... See põletas seest kõik ära. Mitte õnneks nii palju, et oleks jäävaid kahjustusi. Ema sai mu arsti juurde, kes andis mulle hapupiima ja midagi veel. Olin koos emaga siis haiglas ja kõik sai korda, nii et ma ikka saan süüa pärast seda. Võib-olla sellepärast vanemad mind ka eriliselt hoidsid.
Ma käisin venekeelses koolis, Kreutzwaldi tänava nurgal 6. Keskkoolis. Põhjus oli selles, et vanemad olid tulnud Venemaalt ja selles majas, kus me elasime, olid kõik venelased. Mina mängisin kogu aeg ainult venelastega. Mu kõige parem sõbranna oli selles majas ka vene tüdruk. Tema läks enne kooli ja siis mina teatasin: „Mina lähen ka sinna kooli.“
Kuid õppida oli mul seal väga raske, mul tekkis mingi hirm, ei osanud ega julgenud end väljendada. Käisin seal kaheksa klassi ja siis läksin õhtusesse kergetööstustehnikumi kergetööstuse planeerimist õppima ja ühtlasi ka tööle Punasesse RET-i. Tehnikumi sain mõne aja pärast lõpetatud.
Nooruses meeldis mulle käia kohvikutes ja restoranides, tantsida. Sõbrannadega käisime restoranis Vana Toomas ja selle baarides, Pirita TOP-is. Mulle tõesti väga meeldis tantsida. Kui tantsid, siis pärast ikka ka väiksed dringid. Ema vaeseke pidi kannatama, aga mis sa teed ...“
„... AGA SUURIM NEIST ON ARMASTUS“
„Kirikusse jõudsin sellepärast, et ema tuli 1953. aastal Jaani kirikusse. Tema palved olid siis pidevad. Aga mina noorena ei võtnud kuulda, olin oma „mina“ täis nagu kõik noored. Ma ei olnud sugugi kõige parem laps, vaid paha iseloomuga, ja lisaks ei olnud mul mingit annet.
Alles siis, kui ema palus, et meie Jüriga laulataksime end, ei olnud me vastu ja tulime siia Jaani kirikusse – see oli 1981. aastal. Ristitud olin ma varem, aga siis tulime leeri.
Nii et tänu mu ema palvetele võttis Taevaisa mind oma kaitse alla, muutis mind, andis mulle südant. Huvitav oli see, et kui ma sel ajal Piibli lahti lõin, siis tuli alati ette korintlaste kolmeteistkümnes – „Armastuse ülemlaul“. „Ent nüüd jääb usk, lootus ja armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ Ja jälle ja jälle lõin Piibli lahti ning ikka tuli just see koht ette. Nüüd tagantjärele ma mõistan, mis see oli. Aga nii ongi: mida vanemaks inimene saab, seda enam hakkab ta aru saama väärtustest, mis elus on temale vajalikud. Nii et mitte mina ei jõudnud ise kirikusse, vaid see on Jumala arm ja armastus, Ta teeb imesid.“
EMA PALVED ON KANDNUD LÄBI ELU
„Õpetaja Albert Soosaar tegi meile leeritundi. Mina olin niisugune inimene, et otsekohe ütlesin talle: „Mul ei ole seda tunnet, et Jumal on minuga.“ Tema patsutas mulle käe peale: „Pole viga, lapsuke, küll ta tuleb.“ See oli minu kõige suurem juhatus. Ja Jumal hakkaski mind juhatama.
Käisime leeris vaid kolmekesi: mina, minu tulevane abikaasa ja mu täditütar, meil oli eraleer. Pärast leeritamist õpetaja Soosaar laulatas meid. Mul oli lihtne pikk valge pruutkleit, loori ei olnud. Ma olin siis juba 33-aastane. Mul on nii tore abikaasa, Jumal kinkis. Teeme kõike ühel meelel. Kui on kevad ja vaba, siis käime ka praegu temaga suuri jalutuskäike tegemas.
Isa oli mul parteilane, kõrgema koha peal. Ema kutsuti vahepeal vestlustele, öeldi, et peab usust loobuma või mehest lahutama. Aga näe, kõik jäi, nagu peab: isa jäi emaga kokku ja ema sai ikka ka kirikus edasi käia. Kui isa 1978. aastal suri, siis ema palus teda kiriklikult matta. Kõik meie sugulased ahhetasid: „Kuidas nii?!“ Ja maetigi kiriklikult, jumalasõnaga. Teised parteilased ei läinud kabelisse sissegi, seisid väljas.
Minu ema suri 1986. aastal. Kui ema oli kabelis kirstus, siis temal olid nagu põsed roosad ja naeratus näol. Võib-olla see oli minu ettekujutus, ei tea. Aga ma tunnen, et ema palved olid mind kandnud läbi elu. Sellepärast mina praegu ka palun oma laste eest, aga ei suru peale. Ma ainult palvetan, ma palun, palun, palun.“
„NII VANA! KUIDAS TE ÜLDSE SÜNNITATE?!“
„Mul on üks poeg, Andres. Ta sündis siis, kui olin 34-aastane. Arsti juures õed hüüatasid: „Ooh! Nii vana! Kuidas te üldse sünnitate?!“ Pärast seda ma enam ei julgenudki rohkem lapsi saada.
Isa oli enne seda, kui mul laps hakkas sündima, veel elus. Mul oli ühetoaline kooperatiivkorter, aga me tahtsime Jüriga saada kolmetoalist kooperatiivkorterit, avaldused olid sees. Siis isa suri.
1982. aastal hakkas Andres sündima ja ühetoaline korter ikka väga kitsaks jääma. Just siis jäi meie vastaskorter tühjaks, kuna selles elanud inimestel oli veel teine korter ka ja sel ajal ei tohtinud nii olla.
Jüri kirjutas avalduse, et see korter talle antaks, kuna meile sünnib poeg. Ametnikud ütlesid: „Ütle poja nimi.“ Ja vaata, Jumal juhtis. Mina olin sünnitusmajas ja Jüri helistas. Mulle anti telefonitoru. Mul oli just poeg sündinud, lamas veel jalgade vahel. Ütlesin: „Andres sündis!“ Jüri kohe jooksis ja ütles ametimeestele: „Nimi on Andres.“ Ega varem teadnudki, kas tuleb poiss või tüdruk. Ja saimegi korteri, kolisime ühetoalisest kolmetoalisse. Uskumatu! Vaat niisuguseid imesid teeb Jumal. Mul ei jää muud üle kui vaid kiita ja tänada.“
PISARAVEEGA LAHKUS SISEMINE MUSTUS
„Väga hea elujupp oli siis, kui me hakkasime käima Soomes Mikkeli koguduses – esimest korda viis meid sinna õpetaja Toomas Paul. Siis oli jälle Jumala juhtimine. Seal üks vanem proua, Sirkka Liuko, võttis meid oma juurde ja tutvustas kõikide oma sõpradega – see oli haruldane. Siis me hakkasimegi käima igal aastal tema juures ja tema meie juures, olgugi et nägemine oli tal väga kehvake. Niimoodi saime kokku aastaid – kuni tema surmani.
Käisime Mikkeli toomkirikus ka armulaual. Seal ühel hetkel hakkasid mul iseenesest pisarad voolama, istusin ja järsku lihtsalt hakkasid pisarad tulema, mul polnud taskurätikutki kaasas ja mul oli nii piinlik. Aga võib-olla see ka andis mulle õnnistust ja puhastust, puhastas mind sisemisest mustusest. Imelised asjad sünnivad.“
DIAKOONIATÖÖ EELTAKT
„Jaani kirikus hakkasin ma diakooniatööd tegema. Mõte tuli sellest, et ma vahepeal olin Kirovi-nimelises näidiskalurikolhoosis tööl ja meil oli Kiisal suvila. Mina jäin haigeks, kaks korda oli seal teadvuse kaotus ja kiirabiga viimine.
Ühel korral oli seal jälle Jumala juhtimine. Mu ema oli siis veel elus ja tuli meile suvilasse külla. Siis tuli vend teda ära viima, aga ma palusin: „Emakene, jää veel siia, ära mine.“ Ja ema jäi. Umbes siis oli Tšernobõli katastroof ja võib-olla oli see ka kuidagi seotud mu tervisemuredega, pealegi olid vist ka Kiisal mingid kiirituskolded. Ma kaotasin teadvuse. Ema kutsus kiirabi ja mind viidi ära, ma olin ööpäeva teadvuseta. Kõige imelisem on see, et ärgates aju töötas, kõik jäi selgeks ja oli meeles.
Siis oli korra veel teadvuse kadu, soomlanna Sirkka oli just mul Kiisal külas ja abistas. Seejärel soovitasid arstid ja teisedki suvila maha müüa, kuigi mina olin klammerdunud selle külge. Nutsin neile, et oi, ei taha, ei taha ... Vaata, kuidas olin asjades kinni! Aga saime ikka ära müüa. Hiljem pole enam teadvuse kadu olnud ja ka vererõhk on korras.“
VANADEKODU INIMESED JUHTISID ARMASTUST TUNDMA
„Pärast seda ma jäin paariks aastaks koju. Siis mõtlesingi, et hakkan diakooniatööd tegema Jaani kirikus. Käisin Iru vanadekodus ja mujalgi – meid jagati, kes kus käib.
See oli hea töö, mulle väga meeldis, näitas, kuidas inimesed leiavad igas olukorras võimaluse elada. Mulle meeldisid sealsed inimesed, nad andsid mulle armastust ja juhtisid mind seda armastust tundma. See oli tore.
Iru vanadekodus oli mul üks vanaproua, kes enne surma kinkis mulle suure Piibli tänuks selle eest, et olin ta juures käinud.
Jaani kiriku diakooniatööd tehes käisin paljude juures. Näiteks vahepeal aitasin tükk aega üht härrasmeest, kelle naine oli haiglas. Tegin talle süüa, koristasin. Kuid peamiselt käisin ikka Iru vanadekodus, ajasime juttu. Vanad inimesed tahavad rääkida, siis kuulasin, mis neil on südame peal.“
ELU ON ILUS, KUI SUL ON JUMAL, KELLE PEALE LOOTA
„Jaani kirikus üks hea tuttav ühel hetkel ütles: „Kuule, diakoonias hakkavad soomlased Tehnika tänaval avama hooldusõendust. Lähme!“ Jaa, muidugi läheme. Selleks tuli natuke õppida ja mul oli see üsna raske, sest koolis olin ma õppinud vene keeles. Aga Taevaisa aitas ja ma lõpetasin 1991. aastal hooldusõe koolituse. See oli kõige suurem Taevaisa kingitus mulle.
Seejärel sain psühhiaatriahaiglasse hooldusõeks. Töötasin seal 13 aastat. Väga tore töö. Olgu küll ka raske, aga hakkasin siis mõistma, kuidas nii kergesti võid sattuda psüühiliselt endast välja. Hakkasin mõistma, et elu on ikkagi ilus, kui sul on Keegi, kelle peale loota. Nii et tasa ja targu hakkas Ta mind juhtima. Ta andis mulle mõista, et näe, kuhu inimene võib sattuda, kui on ilma Jumalata – see on nii kerge tulema. Sain siis palju abi jumalasõnast ja keegi mind ei takistanud selles.
Eks seal oli igasuguseid juhtumeid. Inimene paistab normaalne, aga järsku keerab ära ... Kuid mingit hirmu küll ei tekkinud nende suhtes. Või siiski – ühe kuu töötasin vastuvõtus ja vaat sinna küll võivad igasugused tulla. Seal sai ka seda näha, kuidas tulijatel seoti käed selja taha – muidu ei saanud nendega hakkama.
Algul olin Paldiski maanteel psühhiaatriahaigla kinnises osakonnas tööl, pärast me olime lahtises osakonnas. Käisime haigetega mere ääres jalutamas ja hipodroomil hobuseid vaatamas. Väga ilus koht.
Minu viga oli selles, et nimed ei jää meelde. Seal oli neid väga palju vaja. Teisi raskusi oli ka. Viimaks pidin ma sellest tööst loobuma.
Psühhiaatriahaiglas ma õppisin, et halvaga ei saa mitte midagi, ikka ainult heaga. See töö tõesti andis mulle väga palju armastust ja mõistmist ja teadmist.“
JAANI KIRIK ON NAGU KODU
„Viimased kaheksa aastat olen ma Jaani kirikus olnud kirikuteenija. Enne käisin lihtsalt jumalateenistustel ja reedeti koristamas. Siis käis siin Estakene (toonane kirikuteenija Esta Reinsoo – toim.) koristamas. Kui ta loobus, ütlesin ma huvitaval kombel ise, et tahan tulla. Ega algus kerge olnud, mälukest on vähevõitu, unustan palju. Nüüd küll olen harjunud, seisab meeles, mida tuleb teha – aga vahel ikka midagi läheb meelest.
Mind õpetas välja Taimo (toonane kirikuteenija Taimo Joosti – toim.). Siin on toredad inimesed, südamlikud. Alguses oli Epukene (kirikuteenija Epp Sulg – toim.). Tema nõudis palju, aga saime hakkama, eks iga inimene on oma iseloomuga. Tema ema mulle väga meeldis, oli ka Jaani kirikus.
Mulle siin kirikus väga meeldib. Jumal tõi mu siia, see on nagu kodu mulle. Ma olen küll ka teistes kirikutes vahel käinud, aga ikka tunnen, et just Jaani kirik on mu kodukirik ja seda ma väga armastan.
Kõik õpetajad on siin head. Võib-olla Arne (õpetaja Arne Hiob – toim.) on kuidagi lihtsam ja südamlikum. Teistega ei julge, aga Arne on tavaline ja lihtne, kallistame ja räägime. („Tavaline lihtne teoloogiadoktor?“ – Toim.) Jah, tavaline lihtne teoloogiadoktor.“
KIRIKUST SAAB JÕUDU
„Kui tulen armulauale, siis tunnen, et Taevaisa annab mulle jälle natuke jõudu juurde, Jeesuse Kristuse veri puhastab. Kui ka kord tuleb äraminek, siis Tema teab ise, kuidas ja missuguse teekonna Ta annab, kuhu tuleb minna. See kingitus on võrratult suur, inimene ei vääri mitte midagi muud. See on kõige suurem pärl, mis inimesele on kingitud.
Mitte mina ei hoia midagi, vaid Tema annab mulle seda hoida. Jumal annab jõudu ja juhib eemale kõigest kurjast. Muresid ikka on, igasuguseid probleeme peabki olema, neid on elus kõikidel, ilma ei saagi.
Lapsena olin ma asjades kinni, tahtsin kõike saada. Tahan, tahan, tahan! Vaat selline paharet olin, paha iseloomuga, väga kange. Aga näe, kuidas Jumalal on jõudu. Ta ütlebki, et tervetel ei ole Teda vaja, haigetele tuleb ravi anda. Ja andiski seda ravi mulle. Ainult tänan ja kiidan teda iga päev. Jumal täiesti muutis mu mõttemaailma.
Kirikus sain ma tõeliselt aru Jumala armastusest. Õpetaja Sõna ja kõik muu. Pühakoda annab jõudu. Ma tahan siia tulla. See tõesti annab mulle nii palju jõudu. Näe, hakkan siin praegugi labidaga lund rookima ja suudan seda. Annab ju jõudu! Aga kui ma oleksin kodus istunud, siis kes teab, mis oleks, võib-olla ei olekski jaksu.“
„AINULT TÄNAN JA KIIDAN IGA PÄEV“
„Ma tahan veel ja veel öelda: Jumala armastus on lõpmata suur. Meie, inimesed, iialgi ei suuda seda armastust Talle vastu anda. Inimene on inimene oma nõrkuste, raskuste, probleemidega. Ainult jälle tuled ja palvetad: „Taevaisa, anna mulle andeks!“ Jälle ütlesin midagi valesti, jälle mõtlesin midagi valesti.
Mõni ütleb, et kuulab, kuidas Jumal temaga räägib. Aga mul kahjuks ei ole nii, et ma tunneks, et Ta minuga n-ö ametlikult räägib, Jumal juhib mind kuidagi teistmoodi. Küll Taevaisa ise teab, kuidas ja mismoodi kõik peab olema. Minust see ei olene. Ma ainult tänan. Igal päeval. Hommikuti alustan päeva, tänan öö eest ja palun, et Ta juhiks algavat päeva. Õhtul jälle tänan. Ikka tänu ja palve. Palun armu, õnnistust, kaitset kõigile meile.
Igal vabal hommikul võtan Piibli lahti ja sealt tuleb üks salmikene. Panen selle omale vihikusse kirja ja kirjutan palve ka juurde, palun kõikide omaste eest ja muidugi tänan. See pole mingi päevik, vaid vihik. Vanasti ma panin päevad kuupäevadega kirja, nüüd lihtsalt kirjutan, kuupäeva enam ei märgigi. Kirjutan, mis Tema mulle jälle annab. Maailmas on praegu nii palju sõnu, Tema annab märku, et tuleb enda eest hoolitseda, hoiduda nendest, mitte lasta ennast mõjutada. Aga muidugi ma ikka eelkõige palun kogu aeg: „Taevaisa, ole Sina see, kes juhib, ainult Sinu abiga ma suudan.“ Ise ei ole see iialgi võimalik.
Täna ma ei kirjutanud, tulin hommikul vara tööle. Täna ma ainult palusin, et Jumal mind ikka juhataks ja annaks mulle oma õnnistust. Ikka ma palun Teda: „Ole Sina minu teejuht ja õpetaja, suuna igat minu sammu.“ Aga jah, need sammud kipuvad pidevalt natukene viltu minema.“
